Maksete peatamine II pensionisambasse tähendab loobumist senisest pensionipoliitikast, sest on selge, et koos II sambaga hakkab põhja minema ka vabatahtlik pensionikindlustus.
Senine pensionipoliitika tüürib kraavi
14. aprill 2009, 08:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiri Oviir
Euroopa Parlamendi saadik
Viimasel ajal pruugitakse Eestis rohkem kui kunagi varem sõnu «solidaarsus» ja «usaldus», seda eelkõige majandusolukorrast ja riigieelarve kärbetest rääkides. Nüüd siis taas kord seoses II pensionisamba sissemaksete võimaliku peatamisega.
Paraku on need mõisted devalveerunud ja teinud inimesed nende suhtes immuunseks. Immuunsusest apaatia ja usaldamatuseni riigi vastu pole aga pikk samm.
Usaldust oleks tarvis rohkem kui enne. Usalduse taastamiseks saaks tugeva sammu astuda eelkõige kriisist väljatuleku plaani koostamise ja rakendamisega. Seda ei oota mitte ainult rohkem kui 50 000 töötut, vaid kõik ühiskonnarühmad – kogu rahvas.
Jookseme protsessidel sabas
Juba möödunud aasta lõpul oli selge, et olukord on halb ja halvemaks läheb. Edasine tee kulges prognoosist prognoosini – justkui oleks võimalus, et Eestist saaks globaalses majanduskriisis mingi majandusime.
Meie eelarvepoliitika on proaktiivne, võimendades majandusliku kasvu ajal kasvufaasi ja süvendades languse tingimustes langust.
Me jookseme protsessidel sabas, kinnitades varmalt objektiivsete nähtuste paratamatust ning pisendades miinimumini meie võimalusi midagi ette võtta majanduskriisi peatamiseks ja sellest väljatulekuks.
Krokodillid arutavad, valitsus vaeb asju kinniste uste taga, avalikkuse ette jõuavad killud, mis taas kord sisendavad pigem usaldamatust riigivõimu vastu.
Terviklahenduse puudumine näitab kõhklusi, peataolekut ja süvendab rahva hirmu.
Kui jutt käib maksupoliitilistest muutustest (nt käibemaksu alandamisest, tulumaksu suurendamisest kõrgemapalgalistel jt meetmetest), siis korrutatakse maksusüsteemi stabiilsuse vajalikkust.
Kas pensioni II samba puhul pole tegemist maksusüsteemi osaga? Või lähtuvad Eestis asjad vaataja (st valitsuskoalitsiooni) silmadest?
Sotsiaaldemokraadid, kellest näiteks Eiki Nestor on üks pensionireformi ideoloogia loojaid, toetavad teataval tingimusel maksete peatamist II sambasse.
Ilmselt on tegemist n-ö poliitilise kauplemise kohaga ja sotsid nõuavad parempoolsetelt erakondadelt midagi vastu. Midagi olulist, sest senisest pensionipoliitikast lahtiütlemine tähendab oma põhimõtetest lahtiütlemist. Ja pole tähtis, et sellest sammust räägitakse kui ajutisest abinõust. Vaevalt et valitsuskoalitsioonist julgeb keegi pea panti panna ja väita, et see samm ei vii põhimõtteliste muutusteni pensionipoliitikas.
Väidetakse, et praegused loobumised tähendavad heaolu kasvu pikemas perspektiivis, jutt käib viiest-kümnest aastast.
Kuidas selgitada praegust solidaarsust neile inimestele, kes polnud kohustatud ühinema kogumispensioniga, ent tegid seda, sest uskusid riiki, kes rääkis kindlusest, stabiilsusest ja vajadusest ise oma pensioni eest hoolt kanda.
Nad teadsid siis, et ei suuda piisavalt koguda, kuid astusid selle sammu, sest tahtsid oma heaoluks kas või piskutki teha.
Miks peaksid inimesed nüüd uskuma juttu, et hiljem (?) see raha neile hüvitatakse? Kui riigi sissemaksed II sambasse peatatakse (ligi 2,5 miljardit aastas), tuleb see taastada järgmisel valitsusel. Ja siis on vaja juba kümmekond või rohkem miljardit!
Arvestades asjaolu, et sel valitsusel on pärast majanduskriisi vaja mitut valdkonda taastada/arendada, ei pruugi raha pensionisamba tarvis jaguda.
Nagu Eesti poliitikale omane, ei loe järgmine valitsus eelmise lubadusi endale siduvaks – Eestis on paraku ülimuslik koalitsioonileping, mitte rahvale antud lubadused.
Riigi tervis halveneb
Seega võib olla üsna kindel, et kui maksed II sambasse peatatakse, ei hüvitata vahepealsetel aastatel saamata jäänud raha. Praegused lubadused on mõeldud eelkõige valimisloosungitena.
Riigi tervise huvides on rahast olulisemgi rahva usalduse nõrgenemine. Räägime küll õigusriigist, kuid II samba lepingu lõpetab riik ühepoolselt – sellest vähem kui kuu ette öeldes. Otsusest kõrgelt tribüünilt teatades.
Üleilmse majanduskriisi tagajärjel, millele aitas kaasa fondihaldurite tegevus/tegevusetus, on raha pensionifondides niikuinii vähenenud, nüüd siis vähendab seda ka riik.See tähendab loobumist senisest pensionipoliitikast, sest on selge, et koos II sambaga hakkab põhja minema ka vabatahtlik pensionikindlustus.