Üldlevinud teadmine, et tehnikasport on kallis ja vigastusterohke, peletab huvilisi motopisikuga nakatumast. Türi auto-motoklubi on otsustanud tuleviku päästmiseks näidata algatusvõimet.
Motokrossi päästeplaan kaasab lapsi
19. jaanuar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Auto-motoklubi (AMK) liikmete soov on proovida järele, et kui luua head tingimused motospordiga alustada, kas siis on võimalik ka järelkasvu leida.
Esialgne tegevuskava on valmis, katsemootorrattad peaksid kevadeks korda saama ja eks siis ole huviliste hulgast näha, kas plaan õnnestub või mitte.
Aja jooksul tekkinud mõtteid tutvustab Türi AMK juhatuse liige Kaspar Tammist.
Milline on motokrossi järelkasvu seis klubis praegu?
Klubi inimesi on 30 alla, aktiiv koosneb kümmekonnast inimesest.
Pole enam peale kasvamas uut põlvkonda ja senised tegijad on erinevatel põhjustel ala juurest kaugenemas. Ükskõik kui vägeva klubiga ka tegemist ei ole ja ükskõik, millised on hooned-rajad, ei loe see midagi, kui sõitjaid napib.
Need on peapõhjused, miks pöörasime oma tähelepanu järelkasvule. Plaan on kummitanud mind pikka aega. Mäletan, kui väike Vettik (Meico Vettik – toim) tegi esimese sõidu nii, et isa Veiko jõudis vaid öelda, et finišilippu nähes tuleks seisma jääda.
Poiss tuli kurvist välja, nägi lippu ja pauh! seisis. Isal polnud aega öelda, et lipu alt tuleb ka läbi sõita.
Uute sõitjatega kaasnevat melu ja saginat tahaksime kõik üha uuesti ja uuesti kogeda. Meil peab olema keegi, kes võtaks praeguste tegijate töö kunagi üle.
Ka publiku kohaletoomise ja võistluste reklaami poolelt on oluline tugevate sõitjate olemasolu. Inimestel peaks tekkima oma kandi sõitjaga selline side, et nad ei ela talle kaasa mitte üksnes kodurajal, vaid mujalgi, nad otsivad lehtedest ja soovivad uudistest kuulda tema nime. Kui sidet ei teki, inimene raja äärde ei tule.
Ideaalis võiks klubil praeguste tühimike asemel olla igas klassis üks-kaks sõitjat.
Millised mured kimbutavad motokrossi?
Kõige suurem mure on muidugi, et ala on kallis. See pole jalgpall, et putsad jalga ja lähed lööd nahkkera.
Püüame just esimest sammu, motokrossiga alustamist, teha uutele tulijatele kergemaks.
Soovime anda neile võimaluse proovida mootorrattasõitu ning huvi korral miks mitte võtta neid ka mõnele võistlusele kaasa. Kui selgub, et tegemist võib olla lootustandva sõitjaga, saab klubi appi tulla ka toetajate otsimisel.
Motosport on motosport, seal on alati teatud ohud. Kui vaid vigatustele mõelda, võib ilma ala nägemata juba tekkida esmane kaitserefleks.
Kuidas soovite
noorteni jõuda?
Esimese samm on Kevadpealinna krossi (18. mai) ajal lastele motokrossi õpetava Motokrossipisiku kaasabil teha üks tutvustuspäev.
Mehed tulevad kohale, panevad telgid üles, võtavad varustuse välja, annavad huvilistele alast pisikese ülevaate ning lubavad mootorrattaga paar väikest ringi teha.
Suvest sügiseni tahame Kihlis teha korrapäraseid treeningpäevakuid, kus tutvustame ala telgitaguseid, kaasame Külvar Mandi rääkima turvalisest sõitmisest ning anname võimaluse Veiko Vettiku käe all sõitu proovida.
Meie eesmärk pole tekitada lapses ühekordset huvi. Samuti ootame õppepäevadele vanemaid julgustama ja toetama. Vaid siis, kui ala juurde õnnestub tuua kogu perekond, võib loota, et motokross muutub Järvamaa, eelistatult muidugi Türi inimestele jälle omasemaks.
Kelle kaudu tulevad harjutusrattad?
Aeg-ajalt on meilt ikka uuritud trennide ja tsikli rentide kohta, kuid siiani pole oma sõiduvahendita inimestel Kihli krossirajale asja olnud.
Nüüd on olukord selline, et Meico Vettik vahetas algavaks hooajaks tsiklimarki, minnes Cobralt KTMi peale. Nii on Vettikutel üle üks 50cc mootorimahuga tsikkel. Teiseks rattaks püüame hankida midagi veel pisemat. Teeme need sõidukorda ja anname huvilistele kasutada.
Noorte kaasamises võtame enim snitti Pärnu motoklubilt, kus motokrossitreeningud juba käivad. Neil on paar vanemat ratast ja kümmekond sõitjat.
Kas motokrossi puhul kehtivad algajale teatud kriitilised vanusepiirid?
Nullist ala juurde tulla pole kindlasti lihtne, kuid Eestis on meil tase selline, et kui ala ikka käsile võtta ja kõvasti harjutada, on võimalik mis iganes.
KOMMENTAAR
Veiko Vettik
Türi AMK juhatuse liige, krossipoisi isa
Meico tõttu olen vist oma kuus-seitse aastat motokrossiga seotud olnud.
Kord juba selles maailmas sees olles oleneb kõik eesmärkidest. Kui sõitja on lootustandev, tuleks krossiasjadega tegelda iga päev. See peaks olema esimene mõte juba hommikul tõustes.
Eestis on võimalik motokrossi harrastada. Toetajate leidmiseks tuleks kõigepealt üle vaadata sõbrad-tuttavad ja eks klubigi saa väikese panuse anda.
Uusi tugevaid noori sõitjaid pole meil viimasel ajal Järvamaal peale tulnud. Tihti tundub, et poistel soovi nagu oleks, kuid edasine on jäänud vähese infoleviku taha.
Sõidetakse trikiratast ja lumelauda, kuid motokrossini ei jõuta. Tegelikult võiksid asjad edasi areneda nii, et kui jalgrattaga sõit on juba selge, võiks järgmisena tulla tsikkel.
Motokrossiga tuleks alustada tasa ja targu, esimese hooga ei tohiks algajat omapäi sõitma lasta. Esimestel kukkumistel on tihti ehmatus suurem kui asi ise.
Kui leiaksime mõnegi asjaliku noore, võiks plaanid kordaläinuks lugeda.
KONTAKT
Krossikoolitustes osalemisest huvitatud on oodatud küsimusi esitama aadressil: info@tyriamk.ee.