Ühe tuntud sotsiaalteadlase hinnangul pidi Eestis hetkel olema revolutsioonieelne olukord. Ühe tuntud poliitiku meelest pidi aga kõik olema parimas korras ning need, kes seda tunnistada ei soovi, on lihtsalt ignorantsed.
Mis asi on Eesti asi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimkond on õppinud, et äärmuste kaudu õpime leidma keskteed. Olen veendunud, et revolutsiooniks pole põhjust, kuid küll on oluline seisatuda ja mõelda: mida ja kuidas saaksime paremini.
Palju on räägitud eetikakriisist. Räägitud, kirjutatud ja veel rohkem hukka mõistetud. Seekord siis erakondi tervikuna, hoolimata nende individuaalsest panusest.
Tõenäoliselt tunneb Keskerakond ennast praegu küllaltki hästi, sest lisaks pidevale ämbrite kolistamisele on seekord «pärleid» pildunud ka need, kelle hoovil eile kõik justkui korras näis olevat.
SDE esimees Sven Mikser ütles erakonna üldkogule mõeldud kõnes, et Eesti on jõudnud tulenevalt poliitika räpasusest moraalsesse kriisi.
Edgar Savisaar (kogu oma tavalises demagoogilises headuses) leidis, et eetikaprobleemid on teisejärgulised, rahulolematuse põhjusi tuleb otsida sotsiaalpoliitikast.
Taaskord – tõde on kõikide nende arvamuste vahepeal. Valitsuse tegevuse hindamine «kilekotiskandaali» valguses ning kellegi tagasiastumata jätmine võivad ju inimeste õigustunnet riivata, ent antud sündmustele omistatakse siiski natuke liialt tähelepanu.
Eesti on 20 aastaga teinud läbi suure arengu. Meenutagem 1980ndate lõppu ja 1990ndate algust ning võrrelgem seda praegusega: meie väike Eesti on astunud Euroopa läänelike ja suurte riikide hulka, meie nime ees ei kasutata enam ühendit «Former Soviet Republic».
Oleme saanud NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, meie sissetulekud (paraku muidugi ka väljaminekud) on suurenenud.
Kui paarkümmend aastat tagasi näis meie iseseisvus hapra imena, siis nüüd nähakse iseseisvat Eestit kui iseenesestmõistetavat nähtust.
Miks me siis rahul ei ole? Loomulikult on meie riigil muresid, kuid millisel neid poleks? Loomulikult on NATO ja Euroopa Liiduga meile tulnud lisaks õigustele ka kohustusi, kuid tõenäoliselt saab enamik kodanikest aru, et meie omariikluse huvides tuleb seda tugevdada, aga see omakorda pole kunagi tasuta.
Küll peab tunnistama, et kindlustus on oluline, oma kohustuste täitmine sõprade ja liitlaste ees on oluline, kuid ennast ei saa siiski lõhki tõmmata.
Osa inimesi on Brüsselit hakanud aina enam kõrvutama Moskvaga – meie saadikud käivad, naeratavad, noogutavad. Meie sõnavara on rikastunud sõnadega, nagu «euroremont», «eurodirektiiv», «euronõuded». Üldse on kõik väga «euro».
Samas jääb mulje, et hoolimata meie eurotamisest, ei peeta meid alati võrdväärseks partneriks. Põllumeeste otsetoetuste küsimus on hea näide sellest, millega me leppima ei peaks ega lepigi.
Kui hakkasime vabadust nõudma, oli rahvas täis entusiasmi – loodeti Tammsaare ridu eeskujuks võttes teha tööd ja armastust leida. Loodeti rajada paremat tulevikku omaenese kätega, arendada oma põllumajandust ja ettevõtlust.
Peagi saabus buum. Üldine globaalne heaolumull, mille ajal Eesti ettevõtlus toetamist ei vajanud. Kõik laabus ju niigi: riik pidi olema majadusküsimustes vaid piisavalt liberaalne, kõik muu lahenes juba tööka erasektori tegevuse tulemusel.
Lääne-Euroopa luksusbrändid omandasid meile enesestmõistetava must be-staatuse ning aina enam ja enam raha kulutati selleks, et end ümbritseda varem kättesaamatu Itaalia ja Saksa toodanguga.
Nüüd on mull läbi ning vaid liberaalsest maksusüsteemist enam ei piisa. Seda enam, et Eestis on heaoluaegade tulemusena juurdunud arusaam, et enamik meile vajalikust kaubast saab ju mujalt sisse tuua. Seega on «Eesti asi» vaid abstraktne mõiste, sest kodumaal valmistatud toodet peetakse konkurentsivõimetuks või liialt kalliks.
Ometigi oleme just nüüd jõudnud järku, kus meie inimesed janunevad selle eneseteostuse järele, mis 1991. aastal eestlaste hinges pead tõstis.
Seega, olen nõus – Eesti poliitika peab muutuma läbipaistvamaks. IRL on seda alati arvanud ja taolist arengusuunda ka toetanud. Ent me ei pea ülemäära palju aega kulutama ümmarguse laua taga rahulolematuse põhjuseid otsides: seiskem oma õiguste eest suures euromoodustises ning toetagem kodumaist ettevõtlust. Viimase osas on oluline keskenduda tegevus- ja starditoetuste küsimusele ning tarbijate ja ettevõtjate hoiakute kujundamisele – peame endale aru andma, et me suudame ja tahame toota ning tarbida kodumaiseid tooteid.
Nii näiteks arvatakse sageli, et head rõivad saavad pärineda vaid Itaaliast. Head aiasaadused peavad kindlasti olema pärit mõnelt eksootiliselt maalt, kvaliteetse puhkuse veetmiseks tuleb istuda lennukile ja lennata sinna, kus autode kõrval kõnnivad kaamelid.
Ning loomulikult saab välismaa poodidest ikka ja jälle paremat kraami kui kodusest Eestist.
Just selliste eelarvamuste kummutamine, oma enesekindluse taastamine ja enda tarbeks võimalikult paljude kaupade tootmine on ju see, miks inimesed üldse majanduslikku sõltumatust soovisid.
Kaia Iva
riigikogu IRLi fraktsiooni esimees