Teeme, mitte tehtagu ära

Kristo Kivisoo
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmo Kübar
Urmo Kübar Foto: AFP / Scanpix

Lisaks tulemustele tegudena on mõttetalgutelt saada enamatki: kuulda huvitavaid arutluskäike, koguda uusi teadmisi, leida uusi arukaid tuttavaid ja õppida.

Urmo Kübar
Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidu juhataja

Võtmeküsimus 1. mai mõttetalgutega seoses on, mis nende käigus tekkivatest ideedest edasi saab. Mõtelda on mõnus, ütleb laulusalm, kuid vaevalt maksab asja nii suurelt ette võtta, kui see ainult mõtlemise ja rääkimisega piirdub.

Head mõtted ootavad tegusid

Et avatud ruumi meetodil (vt teabekasti) kulgevates aruteludes häid mõtteid ja plaane sünnib, selles ma ei kahtle. Nagu mõnigi, olen ka mina olnud skeptik, kuidas saab hulga võõraste inimeste kohtudes tekkida asjalik arut­elu – ent olles seda praegu mitu korda proovinud, tean, et asi tõesti toimib.
Kuid head ideed üksi on väärt kolm kopikat punt, nagu olla öelnud Valdo Pant. Jah, paljud suured asjad maailmas on alguse saanud, kui keegi ütleb: «Mul on unistus...» Ent nendest unistustest teame seetõttu, et neile on järgnenud teod.

Pakun välja kolm soovitust, kuidas tagada, et 1. mail mõttekodades räägitu sinnasamasse vedelema ei jääks.
Esimene soovitus: mõtleme esmajoones asjadele, mida suudame ära teha, ja vähem sellistele, mille elluviimine sõltub nendest, keda arutelus pole. On ju ettevõtmise nimigi «Teeme ära!», mitte «Tehtagu ära!».
Miks? Kõige kindlamad saame olla iseendale. Kui laome ülesandeid teistele (valitsusele, meediale, koolidele, «Teeme ära! korraldajatele), ei tea me, kas nad suudavad või tahavad neid täita või kuidas nad üldse nendest aru saavad.

Mitte iga plaan ei pea kohe maailma muutma. Võib-olla otsustatakse ühiselt mõnda räämas paika korrastada või kohalikel vanainimestel kevadised aiatööd ära teha.
Võib-olla käivitatakse midagi rahvaülikoolitaolist, kus igaüks saab teistele õpetada seda, mida ta oskab, olgu siis siidimaali, rootsi keelt või joogat.
Võib-olla lepitakse kokku, kuidas autoomanikud saavad aidata teistel kaugemaid käike teha.
Võib küsida, miks niisuguste asjade kokkuleppimiseks üle-eestilisi talguid tarvis on, selliseid plaane tehakse ja viiakse ellu ju niigi.

Nii on ja ega «Minu Eesti» algatus tähendagi, et muul ajal mõelda ei võiks. Mõttetalgud on võimalus kaasata suurem hulk inimesi ning teha see ära nüüd ja kohe, mitte oodata, et kui me äkki kunagi kokku saame, siis võiks selle teema ka üles võtta.
Teine soovitus: keskendume ainult küsimustele, mis meid tegelikult huvitavad.
See võib kõlada iseenesestmõistetavalt, aga küllap oleme kõik istunud igavatel koosolekutel, kus jahutakse ehk isegi olulistel teemadel, aga ilma et see kellelegi päriselt korda läheks.

Kui koosolek on läbi, oleme tüdinud ja rahulolematud ning teeme, et sellest kiiresti eemale saaksime.
Ilmselt suudame kõik täitsa viisakat juttu veeretada erinevatel teemadel, aga kui meil  tegelikult selle peale silm särama ei hakka, ega siis ka tegusid järgne.
Ärgem siis raisakem 1. mail aega niisugustele tühijuttudele, vaid püstitagem küsimused, mis meid päriselt puudutavad. On suur tõenäosus, et see, mis meile muret teeb, on tegelikult ka kellegi teise mure.
Kolmas soovitus: jälgime, et igale mõttele sünniks ka realistlik tegevusplaan.

Muidugi, mitte iga mõte ei saa 1. mail «valmis» – arutledes võib selguda, et peame veel teavet juurde koguma, teisi inimesi kaasama, rahastust otsima või muud sellist. Oluline on, et me järgmised sammud läbi mõtleksime.
Hoidumaks unistamisega liigselt pilvedesse tõusmast, on abiks küsimus «kuidas?». Mitte et peaksime teiste mõtteid maha tampima («See pole nagunii võimalik!»), vaid küsima ja aitama kaasa mõelda, kuidas see võimalikuks osutuks.

Ettevõtmine ei lõpe 1. maiga

Eelnev ei tähenda siiski, et 1. mail peaks mõtlema ainult iseenda tegemisvõimaluste piires. Loogiline, et suured asjad vajavad ka teiste panust, olgu need siis avalik võim, ettevõtted, kodanikuühendused, meedia, koolid või teised.
«Minu Eesti» suur eelis ongi, et kokku tuleb inimesi kõigist neist ja teistestki rühmadest.
Ka ei lõpe asi 1. maiga, arvatavasti tulevad samasugused olukorrad jutuks mitmes kohas.
Interneti vahendusel on võimalik eri mõttekodades räägitut hiljem omavahel kokku viia, edasi arendada, leida partnereid.

Ent eelnevad kolm soovitust tulevad kasuks ka selliste mõtete puhul, kus vajame teiste abi: mõtleme läbi, mis saab olla meie osa selle juures, keskendume ainult olulisele ning teeme oma mõtted konkreetseks.
Peamine: ärgem laskem oma headel mõtetel kaotsi minna või ainult plaaniks jääda.
Mõttetalgute edukust mõõdetakse neist sündinud tegudega ja see on kõige rohkem osalejate endi kätes.
Küll olen veendunud selleski, et lisaks tulemustele tegudena on mõttetalgutelt saada enamatki: kuulda huvitavaid arutluskäike, koguda uusi teadmisi, leida uusi, arukaid tuttavaid ja õppida. Näiteks seda, kui palju on võimalik koostöös korda saata.

TEAVE
Mis on avatud ruumi meetod?
1. mai mõttekodades kasutatakse maailmas populaarset arutelumeetodit nimega « Avatud ruum», mis sobib just selleks, et suur hulk inimesi saaks otsida lahendusi ja rääkida oma kogemustest küsimustes, millele pole üht ainuvõimalikku vastust.

Kuidas see käib?

• Algul saab iga kohaletulnu mõttekoja teemade piires püstitada küsimuse, mille arutamiseks ta vestlusringi luua tahab, ning valib selleks ajakavas aja ja koha. Näiteks kui teema on loodushoid, võib küsimus olla, kuidas prügi sortimist populaarsemaks muuta.

• Kui kõik küsimused on püstitatud, valivad osalejad, millisesse vestlusringi nad minna tahavad. NB! Osaleda maksab ka siis, kui küsimust püstitada ei soovi – sinu teadmistest ja kogemustest võib kasu olla kellegi teise mure murdmisel.

• Küsimuse püstitaja paneb arutelu tulemused kirja, ja kui vestlusringid on peetud, tutvustab neid ka teistele. Mis edasi saab, sõltub mõttest ja eestvedajatest: mõne asja saab kohe ära teha, teised vajavad täiendavat eeltööd.

• Kehtib «kahe jala seadus», st kui osaleja tunneb, et tal pole sel teemal enam midagi öelda või õppida, tõuseb ta püsti ja läheb järgmisse vestlusringi. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles