Pühajärves elab kala, eesti rahva maiuspala – kaske. Paranähtus tõuseb vara, võtab kaasa vallasvara raske. Auto tal on nagu sara, talihõng kui härjakara – kaske. Ei ta ägise, ei hala, järve äärde jõuda jala laske.
Kalapidu käib kuldkaladetagi
21. veebruar 2013, 09:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just nõnda kaigub üle linna Baltikumi suurima kalapüügivõistluse «Kuldkala» tunnusmuusikaks valitud Justamendi lugu «Paranähtus».
Aeg on edasi läinud ning viimased kaks aastat ei püüa tuhanded asjahuvilised kalu enam mitte Pühajärvel, vaid Viljandi järvel.
Võistlus ei alga vara, avapauk antakse keskpäeval ning õnne ja osavust saab järvejääl proovile panna kolm tundi. Autodki pole talipüügilistel teab mis sarad ning Viljandi servas asuva järve juurde vuravad nad uhkete neljarattalistega.
«Hoia jalad kuivad!», «Jääl viibimine omal vastutusel!» – nõnda teavitavad randa püstitatud sildid. Põhjust inimesi hoiatada on, sest korraldajate soovile külmapügalaid lisada ilmataat vastu ei tulnud. Nii peabki järvejääd kattev inimmass sobiva püügikoha otsinguil olema ettevaatlik.
Jää on küll paks, kuid seda katab paarikümne sentimeetri paksune sulalume ja vee kiht, nii et tavajalanõud kuivaks ei jää.
Üks paljudest kuldkalakese püüdjaist on Järva-Jaani valla talupidaja Allar Arusalu. Võistluskogemusi on tal kolm aastat. Nooruses Peipsi ääres elanud, taasavastas ta endale kalapüügi seiste aastat tagasi. Jääpüüki on ta harrastanud viimased kolm aastat.
Kuigi järvel märkab silm ka kostümeeritud tegelasi ja seltskondi, kus melu aina valjeneb ja valjeneb, on üks keskmine talvine püügikoht lihtsamast lihtsam.
Pere ja sõbrapoisiga Viljandisse tulnud Arusalu on selle parim näide: pisike tool, seljakott täis varustust, taliõng (või kaks), kulp puuraugu jääpudist tühjendamiseks ja võimalikult terav jääpuur.
Püük käib sääsevastsetega, kalu peaks tooma tamiili otsas olev marmõss (üheharuline raskuse või peibutisega konks). Seljas on tal tunked, soojad-paksud tunked.
Vastupidi eelmistele aastatele hoiab Arusalu seekord võimalikult lintidega märgistatud püügiala serva ehk antud oludes kõige madalamasse vette.
Arusalu tunnistab, et kalaelu ta päris hästi ei tunne, kuid eelistab sel korral püüda mitte suure inimmassi keskel, vaid rahulikumas nurgas. «Võib-olla on seal kalu vähem häiritud,» põhjendas ta. «Praktika ütleb, et kala on kindlasti kõrkjate ääres, täitsa madalas, aga sealt ei tohi võistluste aegu püüda.»
Püügiala serv on tegelikult kaldast omajagu maad eemal ehk praegune «madal» vesi on omajagu sügav ja kalale mõeldud peibutis peab igal juhul olema läikiv.
Arusalu pakub, et kala peaks tol hetkel elutsema üsna põhja lähedal, mis esimeses püügikohas tähendab nii viiemeetri sügavust vett.
Peibutis läheb vette, käsi «mängib» õngega ning püüdjal on lootus, et äkki nüüd...
Kui avaaugu juures kala justkui annakski endast märku, siis hiljem enam mitte. Arusalu peas küpseb mõte püügikohta vahetada. Seda mõtet süvendavad ka vahepeal isa juurde jõudnud tütred, kes annavad teada, et pereema ootab vesisel järvejääl päästmist.
Mis seal’s ikka, kiire otsus, kola kaasa, laste kelgud sleppi ja kiire minek püügiala teise serva. Kokku proovib Arusalu ära kolm püügikohta.
Aega läheb, aga märgistatud auhinnakalu ei tule ega tule. Kui ühel hetkel kell kukub, on välja püütud vaid viis märgikala 130 sisselastust. Võistluse peaauhinna 3000 eurot võtab meestele ninanipsu tehes vastu kaks märgikala püüdnud naisterahvas.
«Kuldkala» on midagi palju enamat kui tavapüügivõistlus. Pigem on see meelelahutusprogrammi, lasteatraktsioonide, toitlustus- ja kauplemisaladega aktiivse elustiili promoüritus, kuhu on oodatud kõik värskest õhust pidavad inimesed.
Nõnda rõhutas avamisel ka Eesti vahest üks tuntumaid kalamehi Vladislav Koržets.