Minister Kiisleri haldusreformikava kärbib omavalitsuste arvu põhjendamatult väikseks ja lõhub Eesti aladel tuhandete aastate jooksul kujunenud halduskorralduse järjepidevuse ja loogilisuse.
Reform kui kogu maa kollektiviseerimine
12. mai 2009, 09:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvo Sarapuu
riigikogu liige, Keskerakond
Valitsuserakondade leeris ikka ja jälle pillutav haldusreformi idee on sünnitanud ühiskonnas tõsiseid vaidlusi, kus omavalitsuste liitmise pooldajad ja vastased, kiire ja pikkamisi reformijate leerid murravad ajakirjanduses tuliselt omavahel piike, nagu oleks see riigi kõige põletavam teema.
Raha ära ja võmm kuklasse
Et valitsuserakonnad ei näita üksmeelt, tekib vägisi kahtlus, et avalikkusele visatakse järada asendusteema, kus majanduskriisi süvenedes veeretatakse üldsuse tähelepanu keskvalitsuselt valimiste lävel seisvatele omavalitsustele.
Tavaliselt Eestile olulise tähtsusega seadusi nagu ka riigieelarvet koalitsioon avalikult ei aruta ja surub need riigikogus teerulli meetodil tuimalt läbi.
Küsisin regionaalminister Siim-Valmar Kiislerilt riigikogu infotunnis otse, kas valitsus on Isamaa ja Res Publica Liidu haldusreformi kava enne selle esitamist läbi arutanud.
Kimbatuses Kiisler otsis sõnu ja ütles vaid, et on ajakirjanduses lugenud peaministri mõningaid seisukohti…
Küllap valitsusel ikkagi mingi plaan on, aga me veel ei tea täpselt, milline. Esmalt nülgis koalitsioon riigieelarve kärbete käigus omavalitsustelt üle kolme miljardi krooni.
Samamoodi on Euroopas käitunud Ukraina ja Läti. Samal ajal aitavad Soome ja Rootsi omavalitsusi miljarditega, et need saaksid edukalt teenuseid edasi osutada ja säilitada piirkonnas tööhõivet.
Meie väiksematele omavalitsustele on kärbe niigi vähenevate maksulaekumiste valguses eriti raske hoop, sest ülesandeid tuleb samamoodi edasi täita.
Pärast rahakraanide kinnikeeramist hakkasid valitsusest kostuma etteheited, et omavalitsused ei tule oma ülesannetega toime, nad on liiga väiksed ja neid on liiga palju.
Oli vaid aja küsimus, millal haldussuutmatuteks tembeldatud omavalitsuste liitmise teema taas üles soojendada.
Regionaalministri esitatud omavalitsuste kümnekordse sundvähendamise plaan võiks vabalt tähendada, et minister (ladina keeles rahva teener) on demokraatiast tüdinenud.
Kui rahvas on rumal ega taipa omavalitsuste liitumise võlu, siis valitsusel pole rohkem viitsimist demokraatiat mängida.
See tähendab enamiku linnade ja valdade likvideerimist ning maakonna muutmist üheks omavalitsuseks.
Kui soovite, võib seda nimetada kogu maa kollektiviseerimise 60. aastapäeva tähistamiseks kevadkülvivolinik Kiisleri moodi.
Maailma ajaloos pole sugugi tavatud poliitikud, kes pidasid demokraatlikku asjaajamist kohmakaks.
Antiik-Roomas kippusid demokraatia suhtes liiga kärsitud konsulid ennast mitut puhku keisriks kuulutama, sest jõudsid äratundmiseni, et nad on rahvast targemad.
Vabadust, vendlust ja võrdsust lubanud Prantsuse revolutsioon lõppes samuti konsul Napoleoni keisriks kroonimise ja raudse haardega riigiaparaadi loomisega.
Eks kindlustanud ju Eestiski eelmise sajandi 30ndatel aastatel valitsenud seltskond oma võimu riigipöördega.
Niipea kui nende demokraatlik võimul püsimine muutus kaheldavaks, jätkus valitsejatel julgust nimetada rahvast haigeks ja tõrjuda inimesed riigiasjade otsustamise juurest eemale. Ajaloo eeskujud tunduvad olevat nakkavad.
Ma ei mõista, miks rõhutakse omavalitsustest rääkides majanduskasule. Liitmiskava ei too omavalitsustele pennigi raha juurde.
Ka olen veendunud, et omavalitsuse ülesanne pole kasumlikult majandada, vaid võimalikult tõhusalt kogukonda teenida. Seega peab reformi vaatama läbi teenuste ja selle kättesaadavuse, mitte raha.
Omavalitsuse korraldada on valdkonniti sotsiaalhoolekanne, arstiabi, ühistransport, haridus, kultuurielu, teede-tänavate korrashoid, mis tuleb kogukonnas ära otsustada.
Ka on omavalitsustel keskvõimu tasakaalustav roll. Kohaliku omavalitsuse tugevus on tuginemine kogukonnale, mille liikmed tunnevad üksteist, kellel on ühised huvid ja kokkupuutepunktid.
Liitjad loobivad loosungeid
Olen ühel meelel lugupeetud poeedi Hando Runneliga, kes võrdles omavalitsuste suurliitmise plaani katseks hävitada inimeste juured ja võrdles seda koguni küüditamisega. Mõte lõhkuda ära kogukondade võrgustikku on noa selga löömine altpoolt tulevale osalusdemokraatiale, kus iga inimene võib oma kodukoha arengus kaasa rääkida teadmisega, et teda ka kuulatakse.
Kas te suudate ette kujutada 125 000 elanikuga Harjumaa valda ühe kogukonnana?
Meelevaldne on viidata Euroopa riikide omavalitsustele ja öelda, et ka Eestis ei tohiks olla omavalitsuses vähem kui 25 000 inimest.
Mitmel pool Euroopas elab selline inimhulk arvestatava kogukonnana mõnekümnel ruutkilomeetril.
Meil on sama rahvaarv hajunud mitmele tuhandele ruutkilomeetrile ja kümnetesse eri kogukondadesse.
Pealegi olen näinud statistikat, mis väidab, et Euroopa keskmises omavalitsuses elab 5410 inimest, samal ajal kui Eestis on see number 5980!
Nii et äkki algavad meie omavalitsuste probleemid siiski riigipoolsest alarahastamisest?
Kohustusliku liitmise pooldajad lausuvad siiani vaid loosungeid. Kahjuks pole jätkuvalt veenvalt analüüsitud argumente, milleks selline rabistamine on hea.
Nii lörtsime taas omavalitsuste liitumisideed, jõudmata selle tegelike plussideni.
Võimalik, et omavalitsuste praegune hulk on liialt suur, kuid Kiisleri kava kärbib omavalitsuste arvu põhjendamatult väikseks.
Samuti lõhub see ära Eesti aladel sadade ja tuhandete aastate jooksul kujunenud haldusliku korralduse järjepidevuse ja loogilisuse. Milleks seda tarvis on?