Miks Eesti põllumees pole põliselt rikas

Tiit Reinberg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Paur
Toomas Paur Foto: Erakogu

Toomas Paur

Keskerakond

Eesti Vabariigi põhiseadus on loodud Eesti rahva enesemääramise kustumatule õigusele, see on pant praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu pant ning peab tagama eesti rahvuse säilimise.
Paraku on põhiseadus muutumas dokumendiks, mis meie valitsust enam millekski ei kohusta. Valitsuse senine põllumajanduspoliitika pole suuremale osale maarahvale edu toonud, vaid pannud ta pikemat aega virelema.

Seadused eelistavad väikseid

Just põllumajanduspoliitika on olnud üks kirvestest, millega valitsused on eestluse elujuuri raiunud.
Kirjutan kantuna murest meie rahva säilivuse, maaelu jätkusuutlikkuse ja rahva toitja, põllumehe pidevalt halvenevast käekäigust.
Maapiirkonnad tühjenevad, külad hääbuvad, noored lahkuvad linna, põllumeeste olukord on järsult halvenenud. Meie mure on seda põhjendatum, et meetmeid nende negatiivsete nähtuste pidurdamiseks ei ole võetud ja jääb mulje, et seda ei kavatsetagi teha.
Selles valguses tekitab põllumajandusministeeriumist tulevate määruste mõte hämmastust: mida tahetakse selliste ettekirjutustega saavutada?

Nagu me teame, sätestab riigi põhiseadus kõigi tootjate võrdse kohtlemise põhimõtte just selleks, et tootmine kulgeks kogu rahva hüvanguks.
Põllumajandusministeeriumist väljastatavad põllumajandustegevust korrastavad määrused taotlevad aga midagi hoopis muud.
Need justkui vastandaksid tootjaid omavahel, tekitades seega üksmeele asemel erimeelsusi ja vastuolusid. Näiteks võib tuua väiketootjate eelistamise: kui väikeettevõttes on kuni üheksa töötajat, on võimalik teatud toetusi taotleda, aga juba kümne töötaja korral jäävad toetused saamata.

Kui talunik peab sadat lehma, on ta täiendava toetuse saamiseks kõlblik, aga ühe veise lisandudes enam mitte. Suure tõenäosusega jõuab see 19,2 miljonit toetusraha, mida jagatakse väikepiimatootjatele paremaks toimetulekuks, töötlejate kaukasse. Protsess langetada piima kokkuostuhindu 0,15 senti on juba käivitumas.
Need otsused on tekitanud maaelanikkonnas ohutunde homse ees. Põllumajandusettevõtja, kes on maapiirkonnas peamine tööandja, on segaduses.
Lähtuvalt sellest, kui hästi või halvasti elab põllumees, elavad ka külad, sest töökohtade kadudes lahkuvad inimesed piirkonnast jäädavalt.

Samas on meie riigi põllumajandusjuhid jätnud kasutamata kõik võimalused, et nii väike- kui ka suurpiimatootja saaksid oma toodangu eest ühe piimatöötlemisettevõttelt võrdset tasu.
Näiteks on kehtestatud erinevad nõuded toodangu mahtudele, veokulusid arvutatakse erinevalt.

Euroopa põllumees elab roosilisemalt

Samuti alavääristab meie põllumehi ebavõrdne kohtlemine võrreldes teiste Euroopa Liiidu liikmesriikide põllumeestega.
Rääkimata otsetoetustest, mis on samuti meie põllumeestel kordades väiksemad kui ametivendadel mujal Euroopa Liidus. See jääb nende meeste südametunnistusele, kes läbirääkimisi pidasid.
Et mahajäämusest arenenud riikidele järele jõuda, pidi meie põllumees investeerima väga suuri summasid nii hoonetesse kui ka tehnikasse.

Kui lääneriikides makstakse põllumehele investeeringutoetus täismahus välja kohe projekti heakskiidu järel, peame meie esmalt kogu raha pangalt laenama ja alles pärast objekti lõpetamist maksab PRIA ühe osa selle väärtusest tagasi.
Niisuguseid meie põllumehe edukust kammitsevaid määrusi tuleb kahjuks juurde. Loodan, et eestlaste iidne tõekspidamine, mille järgi põllumees on põline rikas, ei kustu meile peale surutava poliitika tõttu.
Hoiame alal usku, et maaelust hoolivad ja talumeest austavad jõud suudaksid koos rahvaga taastada maamehe au ja väärikuse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles