Kui teised mehed mõtlevad tõrvaahju juures tõrva tilkumist oodates puidu veekindlamaks töötlemisele, siis Villevere mees Aleksander Pärenson näeb tilkuvas tõrvas pehmemat nahka. Tõrv, mida tema ootab, tuleb kasetohust.
Kasetohutõrvasalv hoiab naha ilusa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadmise, et kasetohutõrv aitab nahahädade vastu, sai Pärenson Siberist, kuhu tema vanavanemad rändasid 1900. aastal maad saama.
Tomski oblastis Lilenhofi külas lapsepõlve veetnud Pärenson sai nii tõrva kui muidki loodusmeditsiini tarkusi just sealt, kus arstirohtusid palju ei tuntud. «Mina olen Siberis elanud, seal kasutati kasetohutõrva mitmel puhul,» selgitas ta. «Läksime hommikul paljajalu kastega välja, määrisime varbavahed tõrvaga kokku, ka lehmade lõhkiseid sõravahesid määriti sellega.»
Pärenson mäletab veel, et kasetohutõrv hoidis hästi eemal tüütud putukad. «Ka siis, kui juba Eestis elasime, tõmbas isa hobusel metsas heinamaal tõrvase lapiga üle karvade ja mitte üks sääsk ega parm ei tulnud külge,» lausus ta.
Salv leevendab nii psoriaasi kui kärntõbe
Pärenson oli 14aastane, kui vanemad otsustasid, et tuleb Eestisse kolida. «Seal tegutsenud Eesti kool pandi kinni ja vanemad kartsid, et muidu unustame eesti keele ära,» põhjendas ta.
Siberist mäletab Pärenson sedagi, et hambad läksid puhtaks seedrivaiku närides. «Vaik keedeti ära ja siis oli see nagu närimiskumm, andis värske lõhna ka,» täpsustas ta.
Praegu on Pärenson jahimees. Kümmekond aastat tagasi võttis ta nõuks tõrvaajamise ka õe- ja vennapojale selgeks õpetada. «Minule õpetas minu isa ja talle tema isa, leidsin, et ei tohi lasta teadmist raisku minna,» lausus ta.
Aetud tökatile lisas Pärenson veidi metssearasva ja piiritust ning keetis sellest kokku tõhusa nahasalvi.
Selgus, et määre osutus imeliseks nahasalviks. Pärensonil on verevarustushäired, mistõttu on tema nahk kuiv ja vajab kogu aeg niisutust. «Kui õhtul jätan määrimata, kuivavad hommikuks jalaalused lõhki,» ütles ta.
Arstid on Pärensonile igasuguseid määrdeid kirjutanud, kuid ühestki pole olnud nii palju abi, kui tema omavalmistatud kasetohutõrvasalvist.
Salvist on abi saanud
Parim on salv Pärensoni kinnitusel ka kährikute ja rebaste kärntõve vastu. «Mina olen tõbe ise põdenud neli-viis korda ja tõrvasalviga alati paari päevaga haigusest lahti saanud,» ütles ta.
Pärenson on kuulnud, et kärntõve ravitakse väga valusate süstidega, ja on rõõmus, et kodus tehtud salv on ta sellest ebamugavusest päästnud.
Pärensoni meelest pole kasetohutõrv arstiteaduseski mingi uus leiutis. «Vanasti oli selline haavamääre nagu Višnevski salv, ma küll ei tea, millest see tehtud oli, aga lõhnas samamoodi nagu minu salv,» lausus ta.
Pärensoni salv lõhnab tõesti üsna tugevalt tõrva järele ja on ka värvuselt must kui pigi. Õnneks peale määrides salv oma süsimustale värvile vaatamata nahka ära ei määri.
Kasetohutõrvaga on Pärenson määrinud ka jalanõusid, et need kandja jala järgi vormi võtaksid, ning hobuse rakmeid ja rihmu, et neid painduvamaks saada.
Tõrvasalvi tarvis segab Pärenson kokku kasetohutõrva ja sulanud metssearasva ning lisab sortsu piiritust. «Võib olla ka tavaline searasv, aga metssea oma on ehk vitamiinirikkam,» põhjendas ta.
Salvi kulub väga vähe: poolteise aastaga iga päev korra jalgu määrides on Pärensonil kulunud vaevalt 50 grammi.
Kasetohutõrvasalv pole ainuke, mida Pärensoni kodust leida võib. Teine, millega Pärensonile meeldib oma kuiva nahka niisutada, on taruvaigusalv, mis on tehtud taruvaigust ja oliiviõlist.
Taruvaigu headest omadustest kuulis Pärenson juba Eestis elades, seda tema teada Siberis ei tuntud.
Kolmas salv, mille Pärenson alles hiljuti valmis keetis, on nuluvaigust. Salvimõtte sai Pärenson telerist. «Pervõi Baltiiski kanalis on igal nädalal tervisesaade, seal üks mees rääkis, kuidas tema valmistab endale loomarasvast ja nuluvaigust seljamääret,» selgitas ta.
Nuluvaik ravib seljavalu
Pärast saadet oli Pärensonil kohe kindel plaan salvitegu ära proovida. «Mõtlesin, kust ma seda nuluvaiku saan, tahtsin juba kirjutada täditütrele Novosibirskisse, et ta saadaks mulle,» ütles ta.
Õnneks polnudki tarvis kirja kirjutada, sest pudelikese nuluvaiku leidis Pärenson, kui järgmisel korral Viljandisse turule läks. «Seal on üks apteek, kust ma niisama küsisin, kas neil võiks nuluvaiku olla. Oligi, 33 krooni maksis,» lausus ta.
Vaik käes, läks Pärenson koju ja segas selle metssearasvaga. Ei läinud palju mööda, kui tekkiski vajadus salvi proovida. «Vedasin terve päeva kive ja õhtuks oli selg valus, lasin siis naisel salvi selja peale määrida ja valu oli kui pühitud,» ütles ta.
Sama salvi julges Pärenson soovitada ka seljavalu käes vaevlevale sugulasele. Leevendust sai temagi.
Pärensoni abikaasa Elle ütles, et tema mehe tehtud salve ei kasuta. «Mul pole lihtsalt vaja neid salve,» teatas ta.
Ta küll arvab, et rahvameditsiini ravimitel on kindlasti oma mõju, kuid lisab, et selliste määrete puhul peab neisse ka usku olema.