Türi vallas asuva Kahala küla naised saadavad oma mehed tööle Soome. Selles poleks midagi imelikku, sest kust külast välismaale tööle ei käidaks, kuid Kahalas palju rohkem töövõimelisi mehi polegi.
Elu meesteta külas
12. september 2013, 08:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühismajandite ajal asusid Kahalas lüpsilaudad ja sigalad, töölisi toodi sinna Ukrainast ja mujalt Venemaalt, neile ehitati korrusmaju.
Uue Eesti tulekuga lahkusid võõrkeelsed ja lõppes tootmine. Nüüd pole meestele ühtegi töökohta, ja pole ka imestada, et argipäeviti ei kohta seal mehi, kes tööd teha tahaksid või suudaksid.
Naised kasvatavad lapsi
Enamik hakkajamatest meestest käib tööle Soome, mõni on saanud koha ka kuni 20 kilomeetri kaugusel Imavere saeveskis. Nii kasvatavad noored naised suurema osa ajast lapsi ja toetavad üksteist.
Kahalasse sisse sõites hakkavad silma vaid lagunevad hooned, aga näeb korrusmajade vahel niidetud muru ja vahetatud aknaid.
Laste mänguväljakule on mehed rajanud naistele suure lauaga istumiskoha. «Mille üle me siin kurtma peaksime või mida enamat tahtma?» ei mõista laua juurde kogunenud naised.
Lauale oli seatud kohvitermos, tassid ja küpsised. «Poest saame osta kõike, mida tahame, ja maksude tasumine ka muret ei valmista,» ütles Age.
Tema on üks seitsmest, kelle mees käib Soome tööle.
Kahala mehed on sõitnud kodust üle lahe 1998. aastast. Nii-öelda otsa tegi lahti Made elukaaslane, kes läks tallu sulaseks. «Läks ja jäigi,» ütleb Made.
Kohe sedavõrd, et hakkas aina harvem koju käima ning Madel tuli leida külast uus mees ja seegi perele parema elujärje nimel Soome teenima saata. «Praegune käib veel tihedalt koju ja ega siit uut enam võtta olekski,» märgib Made naljaga pooleks.
Koju käivad ka Kati, Age, Kristiina ja Kaili mees, kes mõni aeg Soomes ehitajana töötades koos Age kaasa vennaga viie peale oma firma asutasid.
Nüüd on firmasse tööle võetud veel paar Kahala meest. Vahepeal oli neid rohkemgi, kuid kõigile sealsed elu- ja töötingimused ei sobinud.
Mehed elavad viiekesi ühes korteris ja käivad kodus iga kahe nädala tagant üheks nädalavahetuseks. Age ütleb naerdes, et iga paari nädala tagant on neil rõõmupäevad. Mitte et nad vahepeal just kurvastaksid, selleks lihtsalt pole laste kasvatamise ja koduste toimetuste kõrvalt aega.
Kuid perepea kojutuleku päev on siiski erilisem. Söögilaud on siis pidulikumalt kaetud ja lapsedki on elevil, sest issi toob ikka ju midagi head.
Vanim Soomest isa koju ootav laps on 13aastane ja noorim neljakuune tüdrukutirts, kokku on naistel kamba peale 16 last.
Väiksemad neist mängivad meie vestluse ajal isade ehitatud liivakastis ja mõne aja pärast toob valla buss koju teisedki. «Nii lähevad ja tulevad lapsed iga päev, kes Kabalasse, Võhmasse kooli, kes lasteaeda, ja nii võtame nad siin õhtupoolikul vastu,» ütleb Kati. «Mänguväljak siin majade vahel ongi meie igapäevane kogunemispaik.»
Enamik naistest on Kahalas üles kasvanud ja neile meeldib siin sedavõrd, et kuhugi mujale minna ei ihka. «Miks elada Tartus, Tallinnas või Paides, rääkimata Soomest, mis seal paremat on kui siin Kahalas?» arutleb Kristiina. «Korterid on meil head, maksud odavad, autod olemas, et poodi sõita.»
Nii pole naised selle aja jooksul, kui nende mehed on Soomes olnud, neil eriti külaski käinud, vaid paar korda. «Las mehed töötavad, nad ju ei oota meid sinna segama ja tulevad ise koju,» põhjendab Kristel. «Mida seal erinevat müügilgi on kui meie kauplustes, saame kõik siin linna sõites ostetud,» lisab Kaili.
Linnasõit ei tähenda naistele Tallinna minekut, nagu arvata võiks, vaid esmalt sõitu Võhmasse, Türile või Viljandisse, sest nendegi linnade kaubamajades võib Age meelest paar tundi vabalt poodelda ja ega kaupki teab mis erine.
Üksnes Kati pole kindel, et Eestisse elama jääb. Talle Soomes meeldib, sümpaatsed on nii sealne loodus, rahulikud inimesed kui ka sotsiaalsed võimalused.
Kati usub, et vajadusel saaksid lapsedki uues keelekeskkonnas hakkama. «Kuid kas ja millal selle otsuse vastu võtame, pole teada. Alles hiljuti ostsime Kahalast viie kilomeetri kaugusele Kõo valda maja, mida tuleb remontida, nii et niipea seda ikka ei juhtu,» arutleb ta.
Suurem jagu naisi on kodused, kuid mitte mugavusest, vaid väikeste laste tõttu. «Jah, palga pärast ei peaks meist keegi tööle minema, kuid laste lasteaiaealiseks saades tahad ju ise ka midagi teha,» tunnistab Kaili. Nii töötab ta teist aastat Võhma koolis kokana.
Kaili sõnab, et palk on mehe sissetulekuga võrreldes küll naeruväärne, kuid taskurahaks hea seegi. «Mõistan, et mulle nii sobib tööl käia, aga ma ei mõista, kuidas selle raha eest üksindagi elatud peaks saama,» ütleb ta.
Tartu Ülikooli kliinikumis poole kohaga töötav Kristiina palga üle ei kurda, pigem rõõmustab, et tal on võimalus käia sedasi Kahalast Tartusse.
Oma elukorralduse üle tunneb heameelt ka ühe kohaliku ettevõtte asjaajaja Kati. Suuremat töökoormust ei ihkaks temagi.
Laste kasvatamise kõrvalt on õppima läinud Age ja Triinu. Üks õpib Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis sekretäriks, teine kokaks.
Kas nad õpitaval erialal ka tööle hakkavad, sellele Age ja Triin veel ei mõtle. See ei tundu olevat tähtiski. «Olulisem on võimalus midagi uut õppida ja kui õpituga saab mehele firma asjaajamises toeks olla, on ju kõik väga hästi,» ütleb Age.
Küsimuse peale, kuidas nad meesteta koduste majapidamistöödega toime tulevad, naised vaid muigavad. «Millised kodused tööd need nüüd mehi siis nii väga vajavad?» küsib Kati.
Selgub, et kodutehnika on peredel korralik ja kui miski väljavahetamist vajabki, asi see uus osta ole – ega selleks ometi mehe nõu tarvis lähe!
Kortermajas ette tulevate kiireloomuliste töödega, nagu kanalisatsiooniummistus, saavad naised hakkama. Rääkimata puude tellimisest ja lõhkumisest või lapse jalgratta parandusest. Suuremaid töid teevad nad ka talgute korras. Nii on toredam ja jõuab kiiremini valmis.
Autodki on naistel korralikud: üks uuem kui teine ja margilt eeldavad kvaliteeti. Maal elavad naised eelistavad sõita pigem maastikuauto tüüpi masinaga kui talvel juba igas väiksema hanges kinni istuda.
Kui tõesti oma jõust või oskustest puudu tuleb, kutsuvad naised appi kõigepealt üksteist. «Kati on meil väga osav kõigi asjade peale ja kui tema ka enam ei oska, siis on külas üks mees ka, keda appi kutsuda – Kristiina Imavere saeveskis töötav 27aastane vend. Ta on lahke ja asjalik, aitab alati hea meelega,» selgitab Age.
Kahenädalane elurütm saab ruttu omaks
Selgub, et ega peale Kristiina venna Sveni olegi külasse nii-öelda õiget meest jäänud.
Need mõned üksikud, keda vestluse ajal liikvel näeb, olevat valla palgal ehk elavad sotsiaaltoetustest.
Kui neil on helgemad päevad või raha otsas, siis ehk saavad mõne tööga hakkama, kuid naised pole väga pidanud nendega tegemist tegema. «Kaks nädalat pole nii pikk aeg, et mehi ära oodata ei jõuaks, et siis neile tööde nimekiri kätte anda,» lisab Kristiina.
Et Kahala küla naised on hakkajad, tulevadki mehed enamjaolt koju ikka selleks, et koos perega ostureisidel ja spaades käia ning sugulasi külastada. «Selline kahenädalane elurütm on hästi omaks võetav ja talutav suuresti just tänu omavahelisele sõpruskonnale,» lausub Kaili.
«Kui pinged suureks lähevad, saame üksteisega rääkida ja kasvõi juba ainult ärakuulamisega toetada,» lisab Age.
Nõnda ongi Kahala naised valmis taluma tänapäeva Eesti ühiskonna pakutud elustiili nii kaua kui vaja.