Eesti karskusliidu esimees Lauri Beekmann on noor mees, kes on vaid korra elus õlut proovinud, kelle õhtused lugemismaterjalid on alkoholiuuringud ja kes võitleb selle eest, et liigjoomine eesti rahvast ei hävitaks.
Karskusliidu juht mõtleb alkoholile kogu aeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mul on väike katusekamber, kus ma oma alkoholivaenulikke mõtteid mõtlen,» ütleb Lauri Beekmann külalisi kodumaja katusekorrusele juhatades.
Lisaks vabatahtlikule ühiskondlikule tööle karskusliidu juhina on Lauril kaks põhitöökohta: ta on Pereraadios produtsent, saatejuht ja toimetaja ning Adventistide Koguduste Eesti Liidu kommunikatsioonijuht.
Et kumbki töökoht ei nõua kohalolekut ei Tallinnas ega Tartus, kolis noor pere Tallinnast Kesk-Eestisse Türile, kust mõlemasse linna on sama pikk maa.
Võitlust karskuse eest ja alkoholismi vastu peab Lauri aastaid. Algas see ühest raadiosaatest, kus ta intervjueeris karskusliikumise tolleaegset suurkuju ja ühenduse Alkoholivaba Eesti (AVE) rajajat Atko Viru. «Kui hakkasin teemat raadios käsitlema, hakkasin nägema probleemi ulatust, see teema hakkas kasvama,» meenutab ta.
Kuigi karskusliitu kuulumiseks ei pea olema täiskarsklane ja vastu võetakse ka mõõdukaid alkoholitarvitajaid, on karskusliidu juhil olnud alkoholiga elu jooksul vaid üksainus kokkupuude.
Kui ta oli 11- või 12aastane, ostis tennisistide noortetreener kord poistele Žiguli õlut. «See oli vastiku maitsega, pärast läksime jalgpalli mängima ja sain aru, et mu liikumine on natuke teistsugune,» meenutab Lauri. «Siis mõtlesin, mille jama pärast peaksin seda veel proovima.»
Ega ta olegi proovinud, mitte ühtki alkohoolset jooki.
Üks karskusliidu tegevuse eesmärke on Lauri ütlust mööda murda arusaam, et täiskarsklus on imelik. «Mu õde ei söö näiteks riisi, mina ei tarvita alkoholi, see lihtsalt ei meeldi mulle,» selgitab ta.