Kuksema meelitab vaatlejaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuksema karstiala kinnikasvavad puisniidud Järva–Jaani lähistel võivad suveleitsakus rändavale loodusvõõrale üsna tavalised tunduda.
Kuid varakevadel, kui lumeveed vulisevad, tuhanded hanelised karstiväljale tekkinud veelaamadel sulistavad, keha kinnitavad ja end reisiväsimusest välja puhkavad, sunnib taevalaotust varjutavate linnuparvede tiivavihin mööduja peatuma ja looduse imelisust jälgima.
Kesk–Eesti linnualasid tuntakse vähe
Kevaditi võib rändehooaja kõrghetkel loetleda Kuksema väljadel ja veesilmadel korraga mitutkümmend veelinnuliiki.
Lauk– ja rabahaned, nende suuremad sugulased hallhaned, sekka lagled, luiged, arvukalt partlasi – kõik mahuvad üksmeelselt karstivälja ning ümberkaudsetele põldudele ja heinamaade veesilmadele pladistama.
Kui pelgust tekitav inimkogu linnuperele liiga lähedale juhtub, tõuseb parv lendu kui nöörist tõmmatud, et seejärel järgmisele läbi puudesalu peegelduvale järvesilmale laskuda.
See vaatepilt kordub Kuksemal aastast aastasse, kevade päralejõudmisest tulenevalt vaid mõnenädalase nihkega. Loodetavalt ka edaspidi, kuni inimtegevus pole suutnud karstiala tegevust oluliselt haavata.
Ainult et kui rändlindude, peamiselt haneliste peatusalad Eesti rannikualadel ja meresaartel on laialt teada, seda enam, et suur osa neist on ka looduskaitsepiirangutega hoitud, siis Kesk–Eestis asuvaid suleliste peatuskohti tuntakse vähe.
Osalt on see hea: ei metsloomad ega –linnud vaja segamist. Inimene on oma tegevuse ja kasuahnusega nende ellu ikka rohkem kurja kui kasu toonud.
Samas on kogu maailmas järsult suurenenud turistide hulk, kes tunnevad süvendatult huvi just linnuvaatlus– ja loodusreiside vastu.
Egas muidu võida teles näidatavad filmid ja saated elusloodusest üha suuremat vaatajaskonda. Või Prantsuse väljapaistvate loodusfilmiloojate Jacques Cluzaudi ja Michel Debatsi 2002. aastal valminud «Rändlinnud», mis esitati kõrvu kunstiliste väärtfilmidega mainekale Cesari filmiauhinnale kandideerima.
Veebruaris oli Matsalu Rahvuspargi külastuskeskuses kaitsealade töötajate, ornitoloogia– ja ökoturismiühenduste liikmete, keskkonnateenistuste ametnike ja turismiettevõtjate ühisseminar «Kas Eesti vajab linnuvaatlusturismi?».
Kokku vahetas mõtteid ligi poolsada teemaga kaudselt või otseselt kokku puutuvat inimest.
Silma looduskaitseala asedirektor, Läänemaa linnuklubi liige Ivar Ojaste kinnitas seal, et Eesti on eurooplasele atraktiivne linnumaa. Huviliste hulk, kes reisi Eestisse üksnes huvist lindude vastu ette võtavad, aina suureneb.
«Tegemist on väga kvaliteetse ja vastutustundliku turismiharuga,» sõnas ta.
«Reisipakette koostavad ja müüvad enamasti vaid spetsialiseerunud reisifirmad. Juhtival positsioonil on Inglise suuremad bürood, kelle reise korraldatakse erinevatesse riikidesse üle kogu maailma, sealhulgas ka Eestisse.»
Kumari Reiside juht ja korraldaja Marika Mann märkis, et kasutades sõnapaari Birdwatching in Estonia tuli internetist Neti otsingute kaudu välja vaid kahe lehekülje jagu viiteid. «Google’i otsingumootorit kasutades on materjal lõputu. Mis tähendab, et Eestis ollakse teemas vähem sees kui väljaspool Eestit,» tunnistas ta.
Mann lisas, et kui eestlased ise ei oska siinset omapära läbimõeldult pakkuda, teevad selle töö meie eest ära põhjanaabrid. «Mitu Soome turismifirmat pakub juba linnuvaatlusreise Eestisse,» ütles ta.
Algatus pole uus
See, et linnuvaatlus pakub pinget ja linnuklubide liikmeskond on kogu maailmas arvukas, pole järva–jaanilasele Raul Eenpuule teadmata. Nagu seegi, milline raha liigub turisminduses, kaasa arvatud linnuturism.
Kõik on Eenpuule teada seetõttu, et ta on koolipõlvest saati linnuriigi vastu huvi tundnud ja olnud aastaid Eesti ornitoloogiaühingu aktiivliige.
Nii otsustas Eenpuu juba aastaid tagasi toonase vallavanemana koduvalla arengut loodusturismi ja puhkemajanduse kaudu tagant torkida ning siinsetele veelindude peatusaladele suuremat tähelepanu tõmmata.
Valmisid soovituslikud liikumisskeemid linnuturistidele ja riigile rahataotlus linnuvaatetorne rajada. Oma mõtteid jõudis Eenpuu käia Helsingis turismimessilgi tutvustamas.
Raha jäi riigilt tookord, 1999. aastal saamata. Eenpuu vahetas peagi töökohta.
Arvukad sulelised peatuvad Kuksema väljadel ja kevadvetest triiki orgudes endiselt.
Eenpuu pole kõigele siiski käega löönud: juba kuus korda on ta õpilastele linnulaagreid korraldanud, et ornitoloogiaühingule ning linnuklubidele järelkasvu koolitada ning noortes loodushuvi süvendada.
Et oleks neid, kes oskaksid paikkonna loodust hinnata ja seda läbimõeldult ka teiste riikide huvilistele tutvustada.