Tiina Oraste: Ainult üksteist usaldades suudame seljatada oma kõige suuremad vaenlased

Tiina Oraste. Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Järva maavanema Tiina Oraste kõne Eesti Vabariigi 92. aastapäeva tähistamisel Paide kultuurikeskuses.

Kallid järvamaalased, lugupeetud külalised!

Soovin teile kõigile kogu südamest õnne Eesti Vabariigi üheksakümne teiseks aastapäevaks!
Vähem kui sajand tagasi saatis eesti rahvas korda erakordse teo - rajas oma riigi. Ligi kakssada aastat Vene riigi koosseisu kuulunud väike provints sai keerulistes ajaloolistes oludes võimaluse oma maa ja rahva saatuse üle ometi kord ise otsustada.

1917. aasta novembri lõpus kuulutati Eesti sõltumatuks Vene riigist. Maapäeva Vanematekogu andis 1918. aasta 19. veebruaril Eestimaa Päästmise Komiteele, kuhu kuulusid Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms, ülesande kuulutada vabariik välja. Keeruline olukord nõudis kiireid otsuseid - 23. veebruari õhtul loeti „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" ette Pärnus, järgmisel päeval Tallinnas. Iseseisvusmanifestiga kuulutati Eesti „tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks".

Eesti Vabariik oli sündinud, kuid pidi oma sünni eest peagi ränka hinda maksma: 28. novembril 1918 algas Vabadussõda. Punaväelased tungisid peale suurte jõududega. Eestil oli vastu panna ainult väikesed ja kehvalt relvastatud väeosad. Kui kerkis üles küsimus, kas hakata relvaga vastu või astuda vaenlasega läbirääkimistesse, oli Konstantin Päts see, kes igasuguse kokkuleppimise välistas: „Jõuga ja relvaga vastu igaühele, kes tungib vägivallaga Eesti pinnale! Pigem auga langeda kui sattuda enamlaste vägivalla alla ja hävida niikuinii. Meil on õigus elada vaba rahvana vabal maal." Ajalooline otsus oli tehtud. Algas Vabadussõda, mis kindlustas Eestile iseseisvuse, kuid nõudis kogu rahvalt suuri ohvreid.

Teisel veebruaril üheksakümmend aastat tagasi kirjutati alla Tartu rahulepingule, Eesti riigi esimesele ja tänaseni ühele kaalukamale välislepingule, mis pani väärika punkti aastasadu väldanud vabadusvõitlusele. Tartu rahu kinnitas, et Venemaa koosseisu kuulunud territooriumist ja Venemaa rahvaste hulka arvatud eestlastest oli saanud
iseseisev riik ja vaba rahvas.

Eesti riigi ülesehitamiseks ja rahulikuks arenguks andis saatus meile vaid kakskümmend aastat. Siis otsustas Tartu rahulepingu teine pool, Nõukogude Venemaa, selle katkestada, annekteerides ja okupeerides iseseisva Eesti Vabariigi ning tuues järgnevate aastakümnete jooksul eesti rahvale tohutuid kannatusi.

Vähem kui kakskümmend aastat tagasi andis ajalugu meile veel ühe võimaluse ise oma saatust juhtida - me taastasime Eesti Vabariigi. Meil teiega on olnud õnn elada ajajärgul, mil saime tunda, mis tähendab sõna vabadus. Kas oskasime veerand sajandit tagasi unistada vabast ja iseseisvast Eesti riigist? Ehk ainult sügaval südames. Liiga ilus ja täiesti teostamatu näis toona see unistus. Ja ometi oleme tänaseks juba harjunud, et Eesti on vaba ja iseseisev, et eesti rahvas on vaba rahvas vabal maal.

Me taastasime Eesti Vabariigi selleks, et kõikidel selle riigi kodanikel oleks siin kindel tulevik. Oleme uhked, et riigi taassünd sai võimalikuks suuresti tänu meie tarkusele ja ühtehoidmisele. Täna, kakskümmend aastat hiljem, küsime endalt: kas oleme ikka veel valmis ühte hoidma, kas oleme valmis kõigi raskuste kiuste uskuma oma riiki ja selle tulevikku?

Tahaksin veel kord tsiteerida president Konstantin Pätsi: „Muidugi oleme väike rahvas. Aga me oleme ometi rahvas, kes on tulnud välja suurtest sõdadest ja võitlustest, oleme loonud ja ehitanud üles oma riigi. Me oleme rahvas, kes on suutnud juba sajandite eest kõige suuremates raskustes hoida alal keele, rahvuse ja iseolemise. Oleme käinud läbi igasuguseist kitsikusist ja arendanud oma vaimset ning majanduslikku elu. Kas see ei
peaks andma meile uhkust? Võime ütelda uhkusega, et Eesti on loodud eestlaste endi töö, vaeva ja vaimuga."
Mida olekski mul eelöeldule lisada?
Meie riik vajab tänagi meie tugevaid käsi, tervet mõistust, edasipürgivat vaimu. Eesti riik vajab meid ja meie vajame oma riiki. Vastasel juhul kaoks Eesti riigi olemasolu mõte.

Kas me tunneme vastutust oma riigi ees? Kas me oleme oma riigi suhtes hoolivad või teeme talle oma vastutustundetult öeldud sõnadega ehk hoopis ülekohut? Lihtne on süüdistada riiki kõige eest, mis meie elus on halba. Ehk oleks ausam ja õigem teha vahet, mille eest vastutab kohalik võim, mille eest keskvalitsus või riigikogu - või äkki vaataks hoopis peeglisse?

Majanduslikult raskel ajal räägitakse palju rahast. Tõsi, enamasti räägitakse sellest, et raha ei jätku... Kuid siiski on palju asju, mida me saame teha ka siis, kui raha on vähe. Tänane olukord nõuab tulevikku suunatud otsuste tegemist. Kui praegusel hetkel on Järvamaal 35 000 elanikku ja iga aastaga jääb meid viiesaja võrra vähemaks, siis tuleb sellega arvestada uute objektide rajamisel või renoveerimisel, samuti ka koolivõrgu
kujundamisel.

Kõik, mis toimub haridusvaldkonnas, on Eesti riigi tuleviku jaoks määrava tähtsusega. Olukorras, kus laste arvu vähenemine toob kaasa rasked otsused ja valusad lahendused, tuleb meil hoida silme ees peamist sihti - need lapsed, kes meile sünnivad, peavad saama parima hariduse, mida suudame pakkuda. Ükski sent ega kroon, mis kulutatakse hariduse andmiseks, ei ole liigselt kulutatud. Iga rahva vaimujõudu saab suurendada ainult läbi
hariduse.

Raskete otsuste tegemisel peame kõike hoolikalt kaaluma, inimestega nõu pidama ja nende arvamusega arvestama. Otsuseid tuleb selgelt ja ühemõtteliselt põhjendada ning selgitada. Kui üht või teist asja ei suudeta rahapuudusel teha, siis tulebki seda ausalt tunnistada. Usun, et rahvas austab neid juhte, kes räägivad asjadest avatult ning oskavad tunnistada oma vigu, oskavad vajadusel ka vabandust paluda. Võltsoptimism ja tegelikkuse ilustamine ei ole kunagi olnud eesti rahvale omane.

Usaldus ei sünni üleöö, vaid nõuab igapäevast tööd selle nimel. Usaldus tuleb tundest, et teame, mis toimub, ja saame kaasa rääkida. Eesti rahvas on pidanud aastakümneid vaikima, oma mõtteid varjama, sest võimul oli soov kõik vaikseks keerata ja rääkida ainult ise. On täiesti mõistetav, et nüüd tahab igaüks oma mõtteid välja öelda, kõige kohta arvamust avaldada. See ongi kodanikuühiskonna puhul normaalne käitumisviis. Oma arvamuse avaldamine ei tohi aga muutuda üksteise solvamiseks, poriloopimiseks, võistlemiseks, kes suudab valusamalt salvata. Sõna abil saab palju halba teha. Sõnadega võib kaasinimese risti lüüa ja maha tallata. Sõnad taluvad valet ja laimu. Kas siis selle maa keel, mida ülistas luuletaja Kristjan Jaak Peterson, on loodud selleks, et seda relvana kasutada?

Igaühel meist lasub kohustus ja vastutus teha midagi oma riigi heaks, oma kodumaakonna ja koduvalla heaks, teha midagi selleks, et kõikidel inimestel oleks siin hea ja turvaline elada. Täna anname Järvamaa Vapimärgid Tuve Kärnerile ja Andres Müürsepale. Tuve Kärner on loonud palju materiaalseid väärtusi, nagu muuseumid ja vanatehnika varjupaik, samas korraldanud ka hulganisti huvitavaid üritusi. Kõige selle kõrval tõstaksin esile just tema oskust inimesi kaasata, luua nii-öelda kodukoha vaimu, mis innustab ja julgustab paljusid. Just seda on meil tänasel päeval kõige rohkem vaja.

Andres Müürsepp on aastaid juhtinud kõikide järvakate jaoks nii olulist asutust, nagu Järvamaa Haigla. Ta on teinud seda nii, et meie haiglas on kaasaegsed ravivõimalused ja tublid arstid. Lähiajal alustatakse uue hooldusraviosakonna ehitamist. Andres Müürsepp on suutnud õigel ajal teha õigeid otsuseid.

Aastale tagasi vaadates meenuvad veel paljude järvakate säravad teod. Kaitseliidu Järva maleva mehed teevad endiselt mehetegusid erinevatel sõjalis-sportlikel jõukatsumistel. Oleme pöialt hoidnud meie oma spordipoistele ja -tüdrukutele - Jaak Maele, Ain-Alar Juhansonile, Tarmo Neemelole, Grit ja Grete Šadeikole. Liigutav olid näha Türi Muusikakooli õpetajat Ants Oidekivi juhatamas üldlaulupeol sadadest muusikutest koosnevat ühendorkestrit. Kirjanik Tõnu Õnnepalu pälvis hiljuti oma loomingulise tegevuse eest riigi kultuuripreemia ning Tammaare-nimelise kirjanduspreemia. Tõnu Õnnepalu, juurtelt Järvamaa mehi, on aidanud meil paremini näha ja mõista ning väärtustada oma kodumaakonda. Erakordne oli Paides sündinud maailmakuulsa helilooja Arvo Pärdi kingitus Paide Muusikakoolile.

Austatud ettevõtjad, pöördun teie poole eraldi tänusõnadega. Olete viimastel aastatel pidanud tublisti pingutama ning kindlasti ka raskeid otsuseid vastu võtma. Keeruliste aegade kiuste olete suutnud konkurentsis püsida ja inimestele tööd pakkuda. Loodetavasti on teil täna rohkem võimalusi kui eile, et oma teed edasi käia või ka uusi teeotsi leida. See nõuab aega ja vaeva, ent targalt tegutsedes on võimalik edasi minna.

Rääkides meie Järvamaa tublidest ettevõtlikest inimestest, soovin, et meis kõigis oleks rohkem soojust, üksteise märkamist ja mõistmist. Tehkem lähedastega koos asju, mis võtavad vähe, kuid annavad palju. Ainult koos, ainult üksteist usaldades suudame seljatada oma kõige suuremad vaenlased - umbusalduse, kurjuse, tigeduse. Ja selleks on meil vaja vaid sooja südant ja selget mõistust. Täna, homme, iga päev. Parimad päevad on alles ees!

Täna tähistame oma riigi sünnipäeva. Sünd tähendab alati millegi uue algust, millegi uue loomist. Sünd tähendab ka uue elu algust, uut ilmakodanikku, uut Eesti elu edasiviijat. Looduse poolt on nii seatud, et elu andjaks on ema. Ema - see tähendab headust, turvalisust, südamesoojust, armastust, aga ka unetuid öid, muret, vastutust, kohustusi. Emaks olemine on suur töö.

Austatud daamid ja härrad!

Mul on täna ääretult austav ülesanne, mille andis mulle Naiskodukaitse Järva Ringkonna juhatus: kuulutada meie riigi sünnipäeva eelõhtul välja konkurss Järvamaa Aasta Ema 2010. Aasta ema valime teie ettepanekul maikuus vahetult enne emadepäeva, et tunnustada ja väärtustada emaks olemist. Loodan, et sellest kujuneb Järvamaa traditsioon paljudeks aastateks.

Lõpetan Uno Mereste sõnadega:

„Kaugeltki iga päev ei alga uus ajastu. Aga igasse päeva tuleb suhtuda nii, nagu oleks just see uue ajastu esimene päev. Selleta ei lõpe midagi vana ega alga midagi uut, ei suures ega väikeses, isiklikuski mastaabis."

Soovin veel kord kõigile õnne Eesti Vabariigi aastapäeval!