Omavalitsuste usaldamine päästab maaelu

Arvo Sarapuu. Foto: Toomas Huik

Arvo Sarapuu

riigikogu liige

Ega Eesti Päevaleht ilmaasjata tsiteeri president Toomas Hendrik Ilvese juba eelmisel aastal Maalehele antud intervjuus öeldut, et Eesti on muutumas rahvuspargiks, kus elu käib ainult ühes suurlinnas.
Kuigi valitsuskoalitsiooni poliitikud kinnitavad tuima järjekindlusega, et kõik on parimas korras, näitab riigikontrolli äsjane riigiteenuste kättesaadavuse audit, et riik on kodanikule rahuldavalt kättesaadav vaid Tallinnas, Tartumaal ja Ida-Virumaal.

Riik on liiga jäik

Riigikogu ülesanne on luua riigis õiguslikud reeglid, mis toetavad paikkondades välja kujunenud elukorraldust. Ammugi ei saa seadused ja muud õiguslikud regulatsioonid olla kellegi kinnisideena sündinud või ühekülgsed, sest elu maal ja linnas on lihtsalt erinev.
Lihtsustatult hinnates on linnas elada mugavam ja valikuvõimalusi rohkem. Samas peab riik tagama, et elukeskkond oleks hea igas Eesti nurgas.

Linna ja maa tasakaalustamisest on räägitud aastaid. Poliitikute maine on selles suhtes sattunud löögi alla põhjendatult, sest regionaalsed lõhed ühiskonnas suurenevad.
Pole mõtet lugeda ja taguda vastu rinda, et toome maaellu palju Euroopa Liidu abiraha, kui puudub kava elukeskonna säilitamiseks väljaspool suuri linnu.
Ühiskonna hoiakud ei tohi soodustada inimeste põgenemist maapiirkondadest. Inimesed ei lahku maalt pelgalt selle pärast, et endine tööd andnud külastruktuur on lagunenud, vaid otsuseid mõjutab üleilmastumine ja linna kutsuv tuledesära.

Riigikontrollile tuginedes väidan, et linnastumise peapõhjus peitub kahes teguris. Esiteks on avalikud teenused maapiirkondades nõrgad. Teiseks on töökohtade loomise kulu maal suurem ja võimalus töökohti luua kordi väiksem, sest kohapeal on ühekülgne ja nõrgalt korraldatud teenustevõrk.
Mind hämmastab valitsuse paindumatus igapäevaoludega arvestamisel. Hiljuti naeruvääristas rahandusminister põllumeeste keskliidu ettepanekut muuta vedelkütuse erimärgistamise seadust nii, et põllumajanduses kasutatava masinaga tohiks erakorralistes oludes lükata teedelt ka lund. Minu arvates on riik inimeste teenimiseks, mitte ahistamiseks.

Paberil ilus, elus lombakas

Paberil on elu ilus – valitsus on kinnitanud kaunikõlalisi dokumente. Eesti elukeskkonna rakenduskava punkt 4.3.2 ütleb, et regionaalse heaolu väljenduseks on inimeste põhivajaduste, nagu elukoht, töökoht, haridus, teenused, puhkus, rahuldamine.
Inimeste põhivajaduste parem rahuldamine eeldab ühelt poolt kvaliteetse teenuse kättesaadavuse parandamist ja teisalt eelduste loomist töökohtade tekkeks.
Haridus-, sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste ning infrastruktuuri piisav tagamine loob olulise eelduse ka ettevõtluse ja tööhõive arenguks.

Ent tegelikkuses on Eestis regionaalne juhtimine puudulik, sest haldussüsteemis pole piirkondlike huvide eest seismiseks küllalt tugevat struktuuri.
Maavanem esindab piirkonnas ikkagi riigi huve, aga omavalitsustel puudub rahuldav toimekeskkond ühistegevuse ja piirkondliku arengu toetamiseks.
Omavalitsuste liitmine ei too raha juurde ega anna kvalitatiivset muutust, kui neile ei usaldata rohkem otsustusõigust ja ressursse. Et riik on nii õhukeseks lihvitud, saab maakondades siiski veel ainult kohalikele omavalitsustele loota.

15. veebruaril esitas Keskerakond riigikogu menetlusse eelnõu, mis täiendab omavalitsuse üksuste liitude seadust kahe punktiga.
Soovime seadusse lisada sätte, mille kohaselt valitsuse määrused ja korraldused ning ministrite määrused ja riigi osalusega äriühingute otsused, mis puudutavad otseselt vastavate piirkondade avalikke teenuseid, kooskõlastatakse maakondlike liitude üldkoosolekuga.
Kui liit ei anna kooskõlastust, siis valitsus hüvitab vastavalt regionaalministri ettepanekule maakonnale tekkinud negatiivsed mõjud regionaalse arengueelarve kaudu.

Teine säte looks regionaalse arengueelarve, millest saaks maakondlike omavalitsusliitude kasutatav sihtotstarbeline eraldis.
See peaks tasandama riigi tegevusest tulenevaid puudujääke, et mõistlikult arendada maakonda ja teha arukat koostööd.
Maakondlikul liidul on õigus selle kasutamist juhtida piirkonna avalikes huvides omavalitsusliidu üldkoosolekul vastuvõetud ja valitsuse kinnitatud arengukava alusel.

Eelnõu kannab
Põhjamaiseid väärtusi

Seaduseelnõu peamõte on tugevdada maapiirkondade arengut ning anda kohalikele haldusstruktuuridele vastavad hoovad.
Teine oluline mõte on anda regionaalministrile sisuline roll. Praegu on keeruline aru saada, kelle või mille eest regionaalminister seisab. Viimase tegevusele andis ka riigikontroll pehmelt öeldes tagasihoidliku hinnangu. Omavalitsusliitude ja regionaalministri koostöö antud eelnõus annab mõlemale poolele kaalu juurde.

Keskerakonna eelnõu järgib Põhjamaades väljakujunenud mudelit, mida oleme suures osas omaks võtnud ja rakendanud, kuid pole lõpuni üles ehitanud.
Naaberriikide kogemus on tõestanud, et omavalitsused suudavad iseseisvalt teha koostööd ning arenduseelarve loob motivatsiooni, aga piiritleb selgelt ka vastutuse.
Olen veendunud, et Eesti riik peab Põhjamaade eeskujul loobuma kiusatusest hoida omavalitsusi oma kontrolli all ja majanduslikult keskvalitsuse lõa otsas.
 Ka riigikontroll toonitab, et regionaalareng vajab toimivat regulatsiooni, mitte isevoolu, mis soodustab suuremaid keskusi.

15 aastat tagasi Järva maavanemana Rootsis käies nägin, kuidas riik nägi vaeva, et maale tagasi tuua kauplused, postkontorid, ettevõtlus ja muu väärtuslikuks elukeskkonnaks vajalik.
Infrastuktuuri taasloomise järel tekkis ka ettevõtlus. Isegi suured firmad viisid tootmise Stockholmist välja, jättes pealinna vaid müügiesindused.
Samasugust uue majandusruumi mudelit saab Eestis rakendada maakonnakeskustes, kus on eeldusi võtta kasutusele olemasolev ressurss ja rajada uusi tugistruktuure.

Milliseid summasid antud seadusemuudatus 2011 suunama hakkab, see on juba poliitilise tahte ja riigieelarve menetlemise küsimus.
Praegu ootame ka teiste poliitiliste jõudude riigimehelikku mõtlemist ja toetust nimetatud regionaalpoliitilisele meetmele, mitte jürgen­ligilikku irvitamist maaelu tulevikuväljavaadete üle.