Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maapoiss sõidab trenni kümnete kilomeetrite taha

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Imavere põhikooli õpilane Joosep Lohur treenib kergejõustikuklubis Järvala, trenn on Türi majandusgümnaasiumi staadionil ja ruumides. Ametlikult on trenn viis korda nädalas, kuid et Joosep elab Kurla külas, saab ta sõidu tõttu kohal käia vaid kaks-kolm korda. Mai lõpus läheb ta Moskvasse noorte olümpiamängudele, kuhu tuleb noori üle maailma. | FOTO: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Türi vallas Kurla külas elav Joosep Lohur on Eesti noortemeister kümnevõistluses, aga pälvinud ka Helmi Tohvelmani nimelise eduka õpilase preemia, mis innustab teda veelgi rohkem püüdma.


*Kuidas oled spordiga seotud?
Spordiga alustasin väga varakult. Kaheksa-aastaselt hakkasin hoogsalt rattasporti harrastama ja sõitsin ratast viis aastat.
Praegu keskendun ainult kergejõustikule. Sinna suundusin kaks ja pool aastat tagasi, kui asusin Türil Leonhard Soomi käe alla harjutama.
Enne tegin kergejõustikku Imaveres, kuid seal oli tase madal. Osalesin koolivõistlustel ja Järvamaa spordivõistlustel.
Otseselt mingile spordialale ma ei spetsialiseerugi, teen kõike. Mulle meeldivad kiired ja plahvatust vajavad alad nagu kaugushüpe ja sprint.
Armastan väga ka jalgpalli mängida, suvel saab seda päris tihti teha. Ehitasime kodu lähedale väljakugi, kus palli tagumas käia. Nüüd hakkavad tulema küladevahelised jalgpallivõistlused, osalen ka nendes, kui aega on.
Sportimise kohta pean treeningpäevikut. Kirjutan sinna treeningute iseloomustused ja märgin üles võistlused. Aasta lõpus küsib treener aruannet, siis on hea vaadata, mis teinud oled.

*Millised näevad välja su treeningud?
Treenin kergejõustikuklubis Järvala, trenn on Türi majandusgümnaasiumi staadionil ja ruumides. Ametlikult on trenn viis korda nädalas, kuid et elan Kurla külas, saan sõidu tõttu kohal käia vaid kaks-kolm korda.
Trenn kestab tavaliselt kaks tundi ja on väga mitmekesine. Lisaks kergejõustikule mängime seal jalgpalli, korvpalli, suusatame ja jookseme.
Käime ka treeningulaagrites, näiteks hiljuti viibisime nädalakese Egiptuses, käime ka Tõrvas. Egiptuse laagris lootsime, et saame päikest ja liiva peal trenni teha, kuid pettusime, sest selles linnas polnud kohta, kus treenida.
Päikest ka nii palju ei olnud, kui lootsime. Siiski saime trenni teha, treener mõtles kohapeal harjutusi välja. Raha treeninglaagriteks tuleb sponsoritelt.
Võistlemas käin tihti. Veebruaris näiteks olid igal nädalavahetusel võistlused.

*Mida pead oma suuremateks saavutusteks?
Kohe, kui olin alustanud kergejõustikuga, leidis aset «TV 10 olümpiastarti». Seal oli kümnevõistlus, mille ma võitsin. Ei tundunud üldse loogiline nii alguses võita.
Eelmisel aastal olid Eesti meistrivõistlused kümnevõistluses, seal sain B-vanuseklassi vanemas astmes esikoha, sel aastal tulin tõkkejooksus Eesti meistriks.
2010. aastal saavutasin Balti riikide matšil oma vanuseklassi nooremas astmes mitmevõistluses kolmanda koha.
Olen õnnelik ka Helmi Tohvelmani preemia üle, mis tuli mulle suure üllatusena. Hindan väga kõiki tunnustusi ja preemiaid. Need annavad juurde motivatsiooni ja tahtmist kõigega edasi tegeleda.

*Millised on su tulevikuplaanid seoses spordiga?
Ma ei usu, et päris professionaalsel tasemel spordiga tegelda tahan. Ühe korra oleks olümpial päris lahe ära käia, saaks vägeva kogemuse. Mai lõpus lähen Moskvasse noorte olümpiamängudele, kuhu tuleb noori üle maailma.
Oma tulevase tööga ma sporti siiski siduda ei tahaks. Aktiivne liikumine ja tervislik eluviis huvitavad mind, unarusse ei jäta ma sporti kunagi, see on kindel.

*Kuidas sul koolis läheb?
Õppetöö edeneb normaalselt, hinded on head. Viimane veerand oli kolm nelja, ülejäänud kõik viied. Nüüd tulevad eksamid, need tahaksin kõik vähemalt neljad saada. Nende pärast ma tegelikult ei pabista, sest keskkoolis on mul koht põhimõtteliselt olemas.
Koolis käia mulle meeldib, söögid on head ja õhkkond on sõbralik. Lemmiktund on kehaline kasvatus. Kahju on sellest, et Imavere kool on nii väikseks jäänud. Meie klassi nimekirjas on kaheksa õpilast, iga päev jõuab kooli nendest ainult kuus.

*Käid põhikooli lõpuklassis. Kuhu kavatsed edasi minna?
Tõenäoliselt lähen Türi majandusgümnaasiumi spordikallakuga klassi. Seal asun elama kuhugi korterisse, sest kodust käia oleks kurnav.
Koju ma Türilt näiteks ei saakski nii, et ainult bussidega minna. Keegi peab alati kuhugi järele tulema. Ka Tartusse tegin katsed, aga isegi kui sisse saan, ei lähe sinna.

*Kuivõrd on sport seganud õppetööd või vastupidi?
Praegu küll ei sega, koolis pole midagi nii ületamatult rasket. Aega jääb lahedasti üle kõigega tegeleda. Nüüd, kui lähen spordiklassi, siis seal on arvestatud sellega, et inimesed tegelevad aktiivselt liikumisega ja kõik on tunniplaani sisse arvatud. Seega ei usu ma, et sealgi raskeks läheb.

Mida pärast keskkooli teha kavatsed?
Tahan ikka minna ülikooli mingit eriala õppima. Arvan, et ülikool võiks asuda Tartus, sest õde ja vend on seal. Tartu on rahulik ja mulle südamelähedane linn.
Olen mõelnud näiteks ihukaitsjaks hakata. See huvitab mind väga, samas tuleks kasuks ka spordiga tegelemine. Aga see on lihtsalt mõte, mitte midagi kindlat.

*Milline on su perekond?
Ema on Imavere põhikoolis õppealajuhataja, isa töötab Tallinnas. Mul on õde Liis, kes käib Lähte ühisgümnaasiumis, ja vend Peedu, kes õpib maaülikoolis.
Pere on mu kujunemisele palju kaasa aidanud ja mind alati toetanud. Nemad ütlevad, et pole eriti midagi teinud, et olen ise kasvanud.
Me kõik tegeleme mingil määral spordiga. Vanem vend Peedu mängib saalihokit päris kõrgel tasemel, õde Liis on ka aktiivne.
Minu trennidki sõltuvad enamikus perest – sellest, kuidas nad saavad mind vedada. Kurlast Türile on 20-30 kilomeetrit ja ühendus on kehv.
Üldiselt käin trennis autoga. Bussiga minek on keerukas ja aeganõudev: kõigepealt pean jõudma Kurlast Imaverre, siis Imaverest Mäosse, Mäost Paidesse ja lõpuks Paidest bussiga Türile.

*Kes on su eeskujud ja suurimad toetajad?
Isa on mulle kindlasti väga suur eeskuju. Kui ta noorem oli, tegeles ta ka spordiga – motospordiga. Tema utsitas meid kolme kõige rohkem sporti tegema, viis meid igale poole võistlustele.
Varem sõitsime kõik ratast. Kui on midagi vaja, siis isa alati toetab ja aitab. Temaga on mul väga head suhted.
Tegelikult on mul peres kõigiga suurepärane läbisaamine. Ema on samuti toeks, viib ja toob mind nädalas mitu korda trenni.
Samuti toetavad mind treeningukaaslased. Väljaspool trenni ma nendega eriti ei suhtle, aga trennis saame hästi läbi. Võistlustel saame omavahel konkureerida.

*Millega spordist ja õppetööst vabal ajal tegeled?
Maal, kus ma elan, on palju töid teha. Mul on koer ja kaks kassi, kelle eest hoolt kanda. Vaba aja veedangi enamasti kodus, niidan muru ja teen muud sellist.
Viimasel ajal pole jõudnud, aga muidu käime koos perega mägedes suusatamas, põhiliselt Soomes. Või siis lähme suvel ratastega kuhugi, näiteks Ruhnu või Kihnu saarele, ja sõidame seal ringi.
Vabal ajal pole väga aega sõpradega olla, nendega saan läbi keskmiselt, üle ei suhtle. Oma kuue klassikaaslasega, kes kõik on muide poisid, saan hästi läbi.
Võtame üsna tihti midagi koos ette. Helistame üksteisele, saame kuskil kokku ja läheme kalale, matkama või ratastega sõitma. Pidudelgi oleme koos.
Mind köidavad ka autod ja igasugune masinavärk. Suvel kavatsen teha noore juhi loa või siis mootorratturiloa.

KOMMENTAAR
Liis Lohur (18)
Joosepi õde
Joosepi teeb eriti lahedaks vennaks see, et mu sõbrannad peavad teda igati kobedaks kutiks. Ta näeb tõepoolest oma eakaaslastest vanem välja.
Lisaks sellele on ta uudishimulik, ülipüüdlik, avatud ja heasüdamlik. Ta annab endast iga päev sada protsenti ja vähemaga ei lepi.
Joosep pole selline poiss, kes istuks terve õhtu arvuti või teleka ees. Kui seda juhtubki, siis ainult portaalis Auto24, sest Joosep on sihikindel ja veendunud oma tuleviku edukuses. Ta teab kõike autodest ja väärtustab neid vahel isegi ülearu.
Samas on ta kahtlev ja kaalutlev, sest tahab olla kindel oma valikute õigsuses. Ta läheb alati võidu peale välja, aga jääb seejuures rahulikuks ja pole vist iial eputanud oma esikohtadega.
Joosepil on hea stiilitunnetus, ta hoolitseb enda eest ja saab kõigega hakkama (sh pesupesemine ja söögivalmistamine). Mulle ja emale ei ütle ta iial midagi halba, üritab alati aidata, avab uksi, tassib kotte, tänab ja kiidab söögi eest.
Mul on heameel, et saan temaga rääkida nagu täiskasvanud inimesega, et ta on mulle vend, sõber ja hea kaaslane. Me pole alati nii hästi läbi saanud, väiksena oli Joosep kõige hullem mürgeldis üldse. See kõik teeb Joosepist minu silmis üliinimese.

Tagasi üles