Eestlased peaksid rohkem verd loovutama

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaia Iva
Kaia Iva Foto: Erakogu

Esimest korda loovutasin verd üliõpilasena, järgmise korrani jõudsin aastaid hiljem. Siis, kui erakonna naistega aitasime üle Eesti vereloovutust tähtsustada ja reklaamida.

Nüüd on doonorlus kujunenud minule rutiiniks ja olen võtnud eesmärgiks iga kord ka kellegi esmadoonoriks kaasa meelitada. Tore on tunnistada, et see pole sugugi keeruline.

Möödunud õppeaastal olin meeldivalt üllatunud ühe gümnaasiumi lõpuklassi teadlikkusest. Nimelt otsustati, et iga gümnaasiumiklass korraldab mingi sündmuse kooli ja kogukonna heaks.
Abituriendid kutsusid kooli verekeskuse bussi, et kõigil täisealistel õpilastel oleks võimalik teha oma esmane vereloovutus.


Päeva käigus oli võimalik saada infot ning veenduda nii vereloovutuse vajalikkuses kui ka selles, et see on ohutu ja leebe protseduur. Väga küps ja kiiduväärt ettevõtmine.
Sel suvel on verekeskus korduvalt saatnud välja abipalveid, sest verevarud on vähenenud kriitilise piirini. Et tagada aasta ringi piisavat varu, peab doonorite üldarv suurenema.
Selleks oleks vaja, et neli protsenti elanikkonnast oleksid doonorid, aga Eesti elanikest on doonoreid vaid 2,6 protsenti. Kui noored on saanud veenduda, et vereandmine pole ülemäära ebameeldiv, ei võta palju aega, et pärast on enesetunne mõnus, siis suure tõenäosusega oleme saanud juurde nii mõnegi vereloovutaja.


Kõige suurem osa verekomponentidest läheb haigetele, kellel on vereloomehäired või keda opereeritakse plaaniliselt.
Samas kuuleme sageli rasketest õnnetustest, mille ohvrid on palju verd kaotanud ja kus kahetsusväärselt sageli on õnnetuse üks põhjustaja alkohol.


Seepärast on eriti tänuväärne, kui noored liidaksid need kaks teemat. Lisaks doonorluse reklaamimisele saaks tervisliku eluviisi omaksvõtuga tagada endale täisväärtuslikuma elu, vähendada riske nii endale kui ka ümbritsevale ning üldpildis luua ka eeldused kasutada doonoriverd säästlikult.


Alkoholitarbimise piiramisel on tähtis kujundada üldist suhtumist. Konjunktuuriinstituudi küsitluse tulemustest selgus, et kolm inimest neljast arvab, et Eestis juuakse kas palju või liiga palju.


Kuid samas uuringus arvas sajast vaid kaks inimest, et ta ise tarbib palju alkoholi. Seega arvatakse, et probleem on olemas, kuid see on pigem kelleski teises. On väga tähtis, et noorte teadlikkus ja oma rolli tunnetus paraneksid.
Tallinna lastehaigla andmetel on viimase kümne aastaga alkoholijoobes hospitaliseeritud laste hulk kasvanud ligi seitse korda ja tüdrukud, meie tulevased emad, on juhtude arvult poistele järele jõudnud. Lisaks veel asjaolu, et uuringute järgi alkoholitarbimine enne 21. eluaastat kahjustab organismi ja suurendab ka ohtu alkoholisõltuvuse tekkeks tulevikus.


Tegemist on maksa ensüümide talitluse kujunemise eripäraga selles vanuses. See, et inimene võib 18aastaselt abielluda, saada otsustajaks kohalikus volikogus ja võtta vastu muid olulisi otsuseid, ei aita kuidagi organismi füsioloogilisi protsesse mõjutada.


Lisaks vajavad noored kindlasti teavet üldpildist, millist kahju ühiskonnale toob alkoholiga liialdamine.
Maailma tervishoiuorganisatsiooni hinnangul põhjustab alkoholitarbimine üle kuue liitri elaniku kohta tõsiseid tervisekahjustusi, majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme kogu ühiskonnas.

Hinnanguliselt on Eestis alkoholist põhjustatud majanduskahju – kuritegevus, töö tootlikkuse langus, vigastused, haigused, surmad – kümme miljardit krooni aastas.
Arvutus tugineb metoodikal, mida kasutati Inglismaal, kus uuringu ajal tarbiti alkoholi kaheksa liitrit elaniku kohta, aga Eestis kümme liitrit, mis lubab arvata, et majanduskahju võib Eestis olla veelgi suurem.


2009. aastal laekus riigieelarvesse alkoholiaktsiisina 2,3 miljardit krooni. Seega ületab otsene kahju neli korda aktsiisist laekuvat tulu.
Kui vaadata vaid arve, siis on näha, et vastupidiselt levinud müüdile ei tee liigjoomine riiki ja Eesti ettevõtlust rikkamaks.
Mida kiiremini suudame aastase kümne liitri tarbimise juurest jõuda ekspertide pakutud maksimumpiiri, kuue liitrini elaniku kohta, seda rutem saame loota, et loodud majandusväärtused ei kulu ära kahjude likvideerimisele ning meie noortest kasvab tervem põlvkond.
Loodan, et järgmisel õppeaastal jõuab iga terve abiturient vähemalt korra verd loovutada ning tunda, et nii on hea ja õige toimida.

Kaia Iva

riigikogu liige, Isamaa ja Res Publica Liit

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles