Türil sirgunud tantsustaar: Tallinna tulles olin pisike maaplika suures linnas

Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Täna õhtul selgub, kellest saab järgmine saate "Tantsud tähtedega" võitja. Järvalastel on põhjust pöialt hoida Türilt pärit Liina Vahterile.

Oktoobris Järva Teatajake antud intervjuus tunnistab Liina, et on õnnelik ja ei suuda uskuda, milline aasta on peatselt selja taha jäämas. «Oi, mu elu on sada protsenti muutunud,» sõnab ta naeratades. «Kui Tallinna tulles olin pisike maaplika suures linnas, siis nüüd olen ikka see pisike maaplika, aga mitte enam nii suures linnas.»
Tüdruku tähelend sai alguse saatest «Eesti otsib superstaari», kus ta pani proovile oma lauluoskused.

Eelvoorust tulevane täht edasi ei pääsenud, kuid teletegijaile silma jäi küll. Neiu kutsuti «Ühikarottide» katsetele ning üsna pea võis «pisikest maaplikat» juba ekraanil näha. «Rotid on mulle kindlasti andnud näitlejakogemuse, mis mul ju täiesti puudus,» ütleb Liina. «Olen õppinud ka emotsioone talletama või kuidas nüüd öelda... emotsioone analüüsima ja meelde jätma.»

Meeldejääv karakter tõi Liina meelest pakkumise ka tantsusaatesse. Kuid otsus ei tulnud kergelt. Liina küsis nõu ka oma tele- ja tavatöö kolleegilt Lauri Pedajalt, kel tantsukadalipp juba läbitud. «Ta rääkis kõigest, mis mind ees ootab. Kaalusingi koos Lauriga ja otsustasin suhteliselt kiiresti. Mis seal ikka kaotada? Ainult võita – uued toredad tuttavad ja sõbrad. Mulle on oluline ka saate heategevuslik osa,» räägib ta.

Liina naiselikkus või just poisilikkus on teema, mis meedias on kõvasti kajastust saanud ja ka temas endas kirgi kütab. «No naiselikkust on minus millegipärast vähe või on see siiani veel leidmata. Mulle meeldib end mugavalt tunda, seetõttu ei armasta ma kontsaga kingi - nendega on võimatu näiteks Tallinna vanalinnas normaalselt kõndida. Mulle meeldib jõuda punktist A punkti B võimalikult kiiresti ja ilma liigse stressita,» selgitab ta. «Seetõttu ongi mul jalas tenkarid, et munakivitee peal konte ei murraks, ning seljas kapuutsiga pusa ja tagi, et vajadusel kapuuts pähe tõmmata ja omas mullis tšillida.»

Liina arvab, et riietus ongi temas esile toonud poisiliku poole. Oma kelmikat poisipead ei pea ta sugugi maskuliinseks. «Nüüd lühikeste juustega olles olen sada protsenti kindel, et mitte midagi poisilikku minus tegelikult pole - minu kehakeel ja pilk on sensuaalsem kui mõnel üles pimbitud pikkade juustega blondinkal,» muigab ta.
Naiselikkuse teema võtab Liina kokku lihtsalt: kuna ta ei vasta stereotüüpsele naise imidžile, siis seetõttu ongi ta tembeldatud poisilikuks. «Mind see ei häiri - ma tean, kes ja mis ma olen. See ongi minu meelest kõige olulisem,» ütleb ta.

Kuid naiselikkuse küsimusega puutub Liina iga päev kokku ilusalongis Fahle, kus ta sätib ja lõikab kolleeg Lauri Pedajaga naistele uusi soenguid. Koolis viitele õppivalt Liinalt ootasid ehk nii mõnedki kutsekooli asemel ülikooli astumist. Kuid Taanis vahetusõpilasena sõbranna juukseid lõigates taipas tüdruk, et see ongi ala, mis talle sobib. «Olen alati tahtnud loomingulist, sotsiaalselt mitmekesist tööd teha ja juuksuriamet on selleks ideaalne,» tunnistab ta.
Mitmekesine on töö tõesti ja fantaasia tuleb tihtipeale lendu lasta. «Lauri Pedaja on kujundanud Fahle ilusalongi maine just selliseks, et siin saab kliendist teine inimene.» Saab ka. Liina mängib värvidega ja lõikab, aga keemilist lokki teha ei salli. See on liiga tehniline ning sugugi mitte loominguline.

Tantsusaate kõrvalt pole Liinal tavatööks just palju aega jäänud, ehk vaid paaril korral nädalas. Kiire elutempo ei võimalda ka kodulinna külastada. «Aga alati, kui sinna satun, püüan ka muusikakoolist läbi lipata, et ütelda tere oma kunagisele erialaõpetajale, kellest siiani on väga soe mälestus,» märgib ta ja ütleb, et muusikakool oli talle kui teine kodu.

Kuid eelkõige tunneb Liina puudust kodust – Türi kesklinna korterist, kus päike paistis terve päev tuppa. Kuid on midagi veel, mida Liina vahel igatseb. «Mõnikord tuleb isu emme tehtud hakklihakastme järele ning siis sõidangi koju vaid ööseks, et nautida emme seltskonda ja tema valmistatud õiget kodutoitu,» tunnistab ta.

Kui igatsus väga suur on, siis võib Liina silmad kinni panna ja meenutada oma koduaknast paistvat suurt kaske, mis oli alati igal suvel ilusti lehtes ja sillerdas päikese käes. «See pilt on nii selgelt silme ees!» õhkab ta.

Türil elades meeldis talle, kuidas kõik oli käe-jala juures olemas. «Inimesed on soojad ja armsad. Kassid hulguvad ja koerad hauguvad. Ma mäletan, et alati oli Türil tore jalutada. Eriti sügiseti, kui lehed kolletusid ja päike paistis,» mõtiskleb ta.

Praegu imestab Liina, et Türi ja Tallinn on nii mõneski mõttes sarnased. Tema meelest oli Türi fenomen see, et inimesed tunnevad teda, aga tema ei tunne kedagi. Nüüd on Tallinngi saanud omamoodi väikelinnaks, kus toimib sama süsteem. See ongi tema meelest kõige suurem muutus, mis tekitab äratundmisrõõmu, aga on ka piisavalt hirmutav. «Jälgitakse iga su liigutust ja sammu,» selgitab ta.

Muutusi eneses ei oska ta välja tuua, kuid ühest on Liina aru saanud – kõigile ei saa ega peagi meeldima. «Olen see, kes olen ega püüa olla kuidagi teistmoodi või võlts. Siis on minu ümber inimesed, kes mind hoiavad ja keda mina hoian.»