Järvamaa keskraamatukogu kolmanda korruse kohvik ei paista esmapilgul kohana, kuhu kindlasti tagasi läheks. Küll aga veenavad toidud, et tegelikult võiks teinekordki seal lõunatada.
Tagasihoidlik ja vaikne kohvik üllatab toiduga
/nginx/o/2017/10/13/7207697t1h9569.jpg)
14. november 2010, 13:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järvamaa keskraamatukogu kohviku kohta liigub mitmeid jutte. Küll väitis keegi, et seal sooja toitu ei saa, teine sõnas kindlalt, et kööki seal ei ole, mis tähendab, et söök tuuakse mõnest teisest toitlustuskohast.
Et oma silm on kuningas, seame piltnikuga neljapäeva pärastlõunal sammud sinna.
Meid võtab vastu inimtühi kohvik. Vaikus. Muusikat pole. Hakkame ka sosistades rääkima. Vaatame seinalt väikest valget tahvlit, kus on kirjas hinnad. Ainult joogid. Kas siis toitu polegi?
Praadi kaunistasid pirnid
Otsimise peale näeme siiski aknal kaht musta tahvlit, kust leiab ka soojemaid sööke. Valik pole küll suur, kuid lihtsaks lõunasöögiks piisav: juustušnitsel, pikkpoiss, paar salatit ja mõni toit veel. Hinnad jäävad poolestsajast kroonist allapoole.
Valin pikkpoisi (väike praad), juurde võtan keefiri. Magustoiduks on vaid saiake, otsustan moonisaia kasuks. Kokku läheb mul 39 krooni.
Piltnik võtab juustušnitsli (suur praad), piima ja saiakese. Maksab 50 krooni.
Istume lauda. Vestlus soikub peagi, et muusikat ei ole, tundub, et ka sosistamine võib kosta kööki, kus teenindaja toitu valmistab, mis omakorda kostab meie kõrvu ära.
Piltnik niheleb toolil juba pärast üht minutit. Lihtsalt ebamugav on istuda ja laud on ka nii madal ja selle all veider metalltoru, nii et jalad mahuvad vaevu sinna alla ära.
Aknast ei paista midagi huvitavat. Aknalaud on täis toalilli. Nagu väike botaanikaaia väljapanek. Leti ääres jääb silma palmilaadne taim, mis on kõrval oleva laua poole kummaliselt longu vajunud. Ehk on see taime ajutine peatuspaik. Ega sisekujunduse poolelt midagi välja tuua olegi. Tavaline akendega ruum.
Kümmekonna minuti pärast toob teenindaja toidud lauda, ees koduselt ruuduline põll, ja ütleb kaasa ka head isusoovid.
Taldrikul on peotäis keedetud kartuleid, valge kaste, tükk pikkpoissi, kaunistuseks maitserohelist ja salat, veidi kõrvitsat ja mõni magusam pirnikompotipala.
Haukan pikkpoisist tüki ja tunnen, et see on hoopis midagi muud, kui tavaline poest ostetud maitsetu toode. Raske on seda kirjeldada, kuid ühe sõnaga öeldes – kodune.
Piltnik kiidab juustušnitslit, mid õigustab oma nimetust: juustu on peal kuhjaga nii, et on, mida kahvliga venitada.
Prae juures on marineeritud köögiviljasalat. Piltnik kiidab ka pirniviile, sõnades, et tavaliselt talle säärased lisandid prae juures ei meeldi.
Moonisaiakesel pole mooniseemnetega koonerdatud, sai on pehme ja mahlakas, hamba all krõmpsuvad suhkruterad. Need on nii head, et fotograaf ostab hiljem kaks saia kaasagi.
Igal hommikul valmivad uued saiad
Pärast selgub, et osaühing Tasskohvi peetaval toidukohal ongi põhimõtteliselt üks töötaja, vahel käivad abiks pereliikmed.
Teenindaja, koka ja koristaja ametit peab Aiki Faltis, kes selgitab, et võib olla kindel, et saiakesed on värsked, sest igal hommikul teeb ta uued. Ka kõik muu on valminud kohapeal, kaasa arvatud pikkpoiss, mille koostisained loetles ta kohe üles.
Erinevatest toidukohtadest ja restoranidest kogemuse kogunud Faltinilt saab tellida ka kooke ja kringleid.
Praegu on ta välja töötamas uut toodet, mida esialgu võib kutsuda kartulispiraaliks.
Tegemist on kartuliga (e-ainetevaba, kasvanud pere põllul), mis on spiraalselt lahti lõigatud, pistetud pulga otsa ja küpsetatud. Põhimõtteliselt on tulemus nagu kartulikrõps. Praegu on alles katsetusaeg.
HINDED
Teenindus 5
Toit 5
Interjöör 2