Pagulashirm sunnib inimesi relvastuma

Foto: CHINA STRINGER NETWORK/REUTERS

Pariisi terroritöö oli noorele Järvamaa mehele viimaseks tõukeks. Aastaid oli ta mõelnud, nüüd hakkas ajama relvaloa asju. Pagulashirm ja ärev julgeolekuolukord sunnib relvastuma üha rohkem inimesi.

Iga päev tulirelvi või muid enesekaitsevahendeid endaga ühes kandvaid inimesi kuulub selle järvaka, nimetagem teda Andruseks, tutvusringkonda omajagu. «Tulirelva kannab kaasas kolm-neli tuttavat-sõpra,» täpsustas ta.

Teist sama palju on neid, kes  kaaluvad tõsiselt relvaloa saamise kadalipu läbitegemist ning turvalisuse suurendamise kaalutlustel isikliku tulirelva soetamist. «Eestlased ei armasta seda presenteerida, kuid relvaomanikke ja enesekaitsevahendite kandjaid on meie seas rohkem kui tavainimene võiks arvata,» lausus ta.

Politsei- ja piirivalveameti arendusosakonna juhtivkorrakaitseametnik Sven Põierpaas sõnas, et kogu Eesti andmetele tuginedes on relvaloa esmataotlejate hulk võrreldes aastatetaguse ajaga suurenenud 15 protsenti ja ületab tänavu  800 inimese piiri. «Samas päris paljud loobuvad relvast majanduslikul või tervislikul kaalutlusel ja seega relvaomanike arv murettekitavalt kasvanud ei ole,» rahustas ta.

Tondi lasketiiru juhataja Gunnar Vallmann sõnas, et nii laskmise kui ka tulirelvade vastu on inimeste huvi võrreldes mõne varasema aastaga oluliselt suurenenud. «Saan seda öelda kursustel käivate inimeste arvu järgi,» põhjendas ta. «Kui pool aastat tagasi olid relvaeksamile järjekorrad kuu aega pikad, siis nüüd on see, näiteks Tallinna puhul, neli kuud. Eks eksamitele pääsejate arv, kuigi eksam on raske ja läbikukkujaid palju, on samuti üks näitaja.»

Türil asuva Lokuta lasketiiru haldaja, 1973. aastast laskmisega tegelev Ülo Mets on pannud tähele, et viimase aasta jooksul on senised relvaomanikud hakanud aktiivsemalt tiirus harjutamas käima. «Eksami sooritanud inimesel on algteadmisi laskmise kohta käsitulirelvast,» selgitas ta. «Iga relv on aga erinev ja  isikliku relvaga tuleks kindlasti käia harjutamas, alguses ka instruktori juhendamisel.»

Mida rohkem on riigis kodanikke, kel on seaduslik tulirelv, kes oskavad seda käsitseda ja kel on tahe oma riiki hädaolukorras kaitsta, seda suurem on Metsa meelest selle riigi kaitsevõime kodanikkonnalt. «Lihtsalt koju soetatud relvast on tõenäoliselt vaid moraalne tugi,» arutles ta. «Kui inimene kannab enesekaitse eesmärgiks soetatud relva endaga kaasas, peab ta olema nii moraalselt kui ka oskustelt valmis seda ka kriisisituatsioonis kasutama, kasvõi hoiatuslasuks.»

Muidugi ei tohiks relvaloa tegemine ja  relva hilisem ost olla Metsa meelest tehtud hetkeemotsiooni põhjal, vaid põhjalikult läbikaalutud otsus.

Andrus on käinud läbi arstid ja loodab uuel aastal jõuda relvaeksamile. «Olen viinud end seadusandlusega kurssi, uurinud Eesti kohtupraktikat ja seda just hädakaitse kohta,» kinnitas ta. «Ma siiralt loodan, et mul ei tule kunagi relva kasutada, et Pariisi sündmused ei jõua kunagi Eestisse. Kui see siiski juhtub, olen valmis vastu hakkama ning mitte niisama laskma oma kaasmaalasi maha nottida. Andis ju ISIS oma propagandavideos selge sõnumi ka Eestile.»

Relvaeksam koosneb teooriast (relvaseaduse ja esmaabivõtete tundmine) ja praktilisest laskeharjutusest. Sven Põierpaas ütles, et relvalubade menetluse käigus püüab politsei veenduda isiku tarkuses relva kasutada.

Alati ei pruugi inimese relvahuvi jõuda tulirelva ostuni. «Paljud teevad relvaloa ära, kuid leiavad siiski, et relva enesekaitse eesmärkidel kasutada on liiga keeruline,» lisas Gunnar Vallmann.

Vallmanni selgitusel tuleb väga hästi tunda hädakaitsereegleid, ülioluline on laskeoskus, stressiolukorras relva õige käsitsemine, et enesekaitsemomendil mitte kõrvalisi isikuid ohustada. «Tulirelva kasutamine hädaolukorras on ikkagi äärmuslik vahend,» sõnas ta.

Tasub teada, et relvaluba annab võimaluse tulla tiiru, rentida relvaloale kantud relvaliigi alusel vastav relv ning ilma instruktorita oma oskusi ja täpsust proovida.

Relvaluba kehtib kuni viis aastat.

Andrusel on liikuv eluviis ja töö, mis sunnib teda minema välja ka öisel ajal. «Mul on taskus pipragaas ja olen seda pidanud ka kasutama. Me kunagi ei tea ettetulevaid olukordi, piisab sellest, kui olla valel ajal vales kohas,» lausus ta. «Kui peaks tekkima situatsioon, et keegi halbade kavatsustega inimene peaks tungima minu koju, siis ei lase ma olukorral areneda selleni, et sissetungijal tekiks kasvõi silmside minu naise või lastega. Selline oht tuleb kõrvaldada!»

Matka- ja militaarpoodide pidajate tähelepanekut mööda on hakatud rohkem ostma enesekaitsevahendeid, nagu pipragaas või helialarmid.

Eesti laskurliidu laske­treener ja Järvamaa jahindusklubi juhatuse liige Ülo Mets kiitis enesekaitsevahendite ostu heaks. «Enda või oma pere turvalisuse peale mõtlemine, eriti just kuritegevust silmas pidades pole paha mõte,» lisas ta.

Psühholoogiamagister, 18 aastat laskmisega tegelenud Marie Maarend sõnas, et hirm toidab hirmu. «Informatsiooni hankimisel meediast peaks olema ettevaatlik ja mitte ennast üle külvama hirmuäratavate piltide ja kirjutistega. Tundes ennast ohustatuna, on kõige mõistlikum informeerida vastavaid instantse varitsevast ohust või selle kahtlusest,» soovitas ta. «Tsiviilisikuna enda relvastamine on äärmuslik teguviis.»

Relvaga ümberkäimine nõuab Maarendi selgitusel spetsiifilist väljaõpet ja oskuslikku tegutsemist kriisi- või hirmuolukorras.

Ärevatel aegadel on märgata inimeste huvi vabatahtliku riigikaitse vastu. Võib ju ka Kaitseliidus olenevalt ametikohast saada vägagi põhjaliku relva- ja laskeväljaõppe, mis, tõsi küll, on mõeldud inimese arendamiseks ennekõike sõjaväelises liinis.

Järva maleva liikmeskonnas aastataguse ajaga võrreldes suurt muutust ei ole. Kui eelmisel aastal oli uusi liitujaid 28, siis tänavu on neid seni olnud kaheksa.

Maleva personalispetsialist Vivika Barnabas sõnas, et malev enesekaitsekursusi praegu ei korralda, kuid edaspidi võib olukord muutuda. «Sisekaitseõppuste ajal on politsei instruktorid õpetanud malevlastele isikute ning transpordivahendite kinnipidamist ja läbiotsimist, samas ka kumminuia kasutamist,» lausus ta.

Justiitsministeeriumi koostatud uuringus «Kuritegevus Eestis 2014» tundis 73 protsenti Eesti inimestest end kodukandis pärast pimeda aja saabumist ehk turvalisemalt kui kunagi varem viimase 20 aasta jooksul.

Kuritegevusest olulisemaks riigi ees seis­vaks mureks pidasid Eesti inimesed toona muud: töötust, hinnatõusu ja makse. Kuritegevusest vähem oluliseks peeti näiteks terrorismi ja immigratsiooni. Rõhutagem: see oli nii eelmisel aastal.

KOMMENTAAR

Veiko Kommusaar

siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja

Relvastumine ei suurenda kellegi turvatunnet. Tulirelva soetamine peab olema väga selgelt kaalutletud otsus, ehk mis otstarbel relva tegelikult vajatakse.

Relva omamine võib olla suurem ohuallikas kui selle puudumine. Ohuolukordadeks peab relvaomanik olema eelnevalt valmis. Relvaomanik peab väga hästi tundma, millal ja milleks tohib relva üldse kasutada. Ükski relv ei anna selle omanikule põhjendamatut kindlustunnet ja õigustust konflikt igal juhul enda kasuks lahendada.

Siiani on hirm rände ja terrorismi ees Eestis olnud peaaegu olematu, kuid viimasel ajal aset leidnud terrorirünnakud maailmas ja sõjakolletest põgenevad inimesed, kes otsivad elamiseks turvalist ja inimväärset paika, on kõigutanud ka meie inimeste turvatunnet.