Veel viimaseid päevi on Järvamaa muuseumi näitusesaalis väljas Tiit Kruusmanni kogutud kommipaberid ja -pakendid. Muuseumi soovil peamiselt jõulu- ja talveteemalised. Esimese Eesti Vabariigi aegsete vabrikute toodang.

Nagu ta ise ütleb, on esindatud terve Eesti Kilingi-Nõmmest Narvani ja Petserist Kuressaareni, rääkimata Tallinnast ja Paidestki. Kokku umbes 120 ettevõtet. Kokku umbes 300 eset. «Keegi on kuskil öelnud, et suur on kogu siis, kui esemeid on rohkem kui tuhat, minu kommitööstuse ajalooliste esemete – karbid, kasti, kommipaberid, dokumendid – kogu on kolm korda suurem ja peaks olema Eestis üks suuremaid,» hindab Kruusmann. «Aga minul on kogu kupatusest, mis üldse välja anti, ehk ainult viis protsenti.»

Ainuüksi sellegagi tutvumisele, mis näitusel väljas on, kuluks koos Tiit Kruusmanniga tunde – kommide ja šokolaadide ümbristelt vaatab vastu ajalugu oma märkide-sõnumitega, milles ta on põhjalik. «Lihtsalt niisama ruumi ja aega selle alla panna on kah rumal, ühtteist peaks ikka teadma,» sõnab ta.

Tiit Kruusmanni huvideringis on hulga poolest esikohal neli Eesti kommitööstuse vaala: AS Kawe, AS Ginovker, AS A. Brandmann ja R. Klausson. «Kõige rohkem on Brandmannilt, 500 eset, järgneb Kawe 439, Ginovker 212 ja Klausson 190ga,» täpsustab ta. «Igalt 120 ettevõttelt on väljas vähemalt üks paber või karp, aukohal on need, kellelt mul on üks-kaks paberit.»

Enamjaolt on Kruusmannil teada ka tööstuste omanikud ja aadressid. Järvamaalt on väljas kolm paberit kahelt tootjalt: H. Trantmanni kompvekid «President» ja «Ploom» ning H. Stephani «Karamel Dushesse». «Trantmann tootis Paides aadressil Tallinna 10, aga Stephani asukohta pole mul õnnestunud selgeks teha,» ütleb ta. «Vabariigi algusaegadel võidi Järvamaal komme teha veel kuskil, Türil, Amblas, Järva-Jaanis näiteks, aga neist pole mul midagi teada. Arhiivi pole ka jõudnud istuma minna, et uurida.»

Üks kogumise algusaegade ümbriseid on Kruusmannil esimese Tartu kommivabriku kompveki «Duell» paber, millel on kujutatud kaht palja ülakehaga naist duellimas. «Sajandi algupoole kompvekid, eriti šokolaadid, olid mõeldud ontlikele noorhärradele, kes nendega kauneid daame meelitasid, seda on näha ka paberil kujutatust, mis pole väga lastepärane,» teab Kruusmann öelda. «Laste kaubaks laiemalt muutus kompvek alles 1930ndatel aastatel.»

Oma teadmise kinnituseks näitab Kruusmann kätte R. Klaussoni «Haldjate» paberi, millel kaks päkapikku piiluvad puu tagant paljalt suplevaid haldjatüdrukuid.

Kauneid seltskonnadaame leiab veelgi: Valgas tegutsenud A. Sooveri kommilt «Tere hommikut», viljandlase M. Akbergi «Dessalt», Kilingi-Nõmme tööstuse Regina kommilt «Maimu», mis on Kruusmanni kõige esimene paber, Tartu Concordia kompvekilt «Leida».

Kruusmann ütleb, et kõige huvitavamad on suurte tootjate seeriad. «Brandmannil näiteks kahest paharetist Maksist ja Mooritsast, kes lasti hiljem läbi veski ja küpsetati saiaks,» tutvustab ta. «Väljaspool oli pilt – kirikuõpetaja Lempel, pagar Mölder, Maks ja Moorits ise, tädi Bolte –, seespool järjejutu osa. Seitse juttu, igal jutul kuni 15 kommipaberit, üks seeria ise juba 95 paberit. Mul on siit viis-kuus puudu.»

Seeriatest nimetab Kruusmann veel mängukaarte, mis tõid kaasa õpetussõnu, nagu «Ärge usaldage oma sõpra, ta võib olla ka truudusemurdja» või «Rahustage end, varsti lahtuvad kurvastused; ärge muretsege liialt, katsuge näida õnnelikuna – ja Teie soov täitub».

Rõõmsavärviline on Ginovkeri päevakohane talveseeria «Uisutaja», «Suusataja», «Kelgusõit».

Kruusmann märgib, et hoolega leidis kommipabereil ja šokolaadidel kajastust filmimaailm. Ta toob näiteks Ginovkeri šokolaadi «Kino». «Näitleja pilt oli ilmselt paberi sees, et seda poleks kohe näha, nagu meil kunagi Hiirte juustuga käisid hiirtepildid kaasas, mida tuli koguda,» selgitab ta. «Mul tervet šokolaadipaberit pole, aga kaarte, mis sai paberi peale raami panna, on kuus-seitse.»

Omaette kogumist väärt on Kruusmannil olnud Kawe kommkalendrid. «Siin on talvekuud jaanuar, veebruar ja detsember, aga mul on ka kevadet ja mitu aastakäiku,» sõnab ta.

Kruusmann teab öelda, et suured kommivabrikud võisid endale kunstnikku lubada, väiksemad kasutasid klišeesid, ainult vabriku nimi paberiti erines. «Kawel oli puhtalt oma kunstnik, kes tegi ka reklaame,» lisab ta ja näitab vitriinis joonlauda: «Kawe joon on õige!». «Kommipaberitel kujutati ikka tegelikku elu, Brandmannil oli näiteks tõsiseid jalaga-näkku-kaklusi, Järvamaalt pärit Brandmann oli teadupärast kõva karskusliikumise tegelane, ju püüdis näidata, et sööge parem komme, ärge kakelge ega laaberdage ringi.»

Šokolaadi seeriatest nimetab Kruusmann Klaussoni «Karujahti» koos jahipildi ja laulusalmiga, ajendatud ilmselt karujahist Pärnumaal. «Oli ka «Viljandi paadimees»,» lisab ta.

Kel tekkis uudishimu, läheb uurib näituselt, milliseid kõnekaid seeriapabereid on Kruusmannil veel olnud õnne hankida. Seep see kommipaberite kogumise meesterahvale huvitavaks teebki, arvan kõrvaltvaatajana.

Pole nii, et kui tahtmine peale tuleb, võtab Tiit Kruusmann riiulist neli väiksemat albumit ja ühe suurema albumi kommipabereid välja ja muudkui lehitseb.

Kruusmannil kui uuendusmeelsel inimesel on kõik ka digikujul olemas ja taskutelefoniga kaasas. «Kui midagi pakutakse, siis tead, kas on seda sul või ei ole,» sõnab ta.

Kuidas üks mees siiski kommipaberitesse kinni jäi? Tiit Kruusmann ütleb, et temal juhtus see poisipõlves. ««Rämpsu» kogumine või mis see kollektsioneerimine muud ikka on, sai alguse esimeses klassis, olin kaheksa-aastane, kui mind Viljandimaal Tännassilmas vanaema juures esimest korda pööningule kondama lubati,» meenutab ta. «Vanavanaisa oli poepidaja ning vanaema ja vanatädi olid kõik temast jäänu pööningul kirstudes alles hoidnud, mitte ära põletanud. Sealt võis leida mida iganes.»

Kuid esimene üksik kommipaber jäi Kruusmannil kaua üksikuks. «Hakkasin magusateemaga tõsisemalt pihta 10–15 aastat tagasi, enne kogusin münte ja paberrahasid. Mul on 4000-5000 münti ja paberrahasid üle 1200, kõik on alles,» ütleb ta.

Kolm vitriinialust on näitusel täis mitmesuguseid kommikarpe. «Kommikarbid tulid koos paberitega, esialgu oli mõte nii-öelda 3D-asju mitte koguda, aga ei saanud päris ilma ka, kui juba siis juba,» selgitab Kruusmann.

Nüüd on tal kommi- ja biskviidikarpe üle saja: papist kandilisi, plekist ovaalsed ja kandilisi, Silinderjates plekkkarpides on hoitud nii šokolaadi, küpsiseid kui ka kakaod. «Šokolaadivabrikud valmistasid ka kakaod, neist ühel on kakao sees, ei tea, kas Pätsu-aegne – mina ta nii sain ja pole tühjaks valanud,» ütleb ta.

Kuigi magusateemast väljas, ütleb Kruusmann, et huvist joogitööstuse vastu on ta kümmekond aastat tagasi hakanud silte ja pudeleid korjama, ka apteegi omi, millel vähegi kiri peal oli.

«Pudelikogu on Eesti mõistes tagasihoidlik, üle 500, õlle, limonaadi, napside silte on suur albumitäis, osa on koos pudelitega,» lausub ta.

Kui Tiit Kruusmann enda kui «rämpsukoguja» tutvustuseks ütleb, et tal on kuni 5000 enne 1945. aastat tehtud postkaarti, peamiselt linnavaated, Paidet üle 200, kõige vanem 1800ndast millegagi, siis on selge, et üks lehelugu on temast veel kirjutamata..

 

TIIT KRUUSMANN

Isapoolsed esivanemad on elanud 18. sajandist peale Väätsa vallas Lõõlas.

Sündinud Paides, koolis käinud Türil ja Paides.

Õppinud Eesti põllumajanduse akadeemias maakorraldust ja Stockholmi kuningliku tehnoloogia instituudi magistriõppes.

Töötanud Eesti Põllumajandusprojektis, Järva maavalitsuses, Riigi maa-ametis, praegu Eesti Energia Elektrilevi OÜ spetsialist.