Aravetelastel on olemas peaaegu kõik, et õnnelikult elada: kultuurimaja, keskkool, lasteaed, kahe arstiga perekeskus, kaks poodigi. Kui vallavalitsus paneks veel käima bussi Aegviitu ja tagasi vastavalt rongiplaanile, siis pole enam muud tahtagi.
Aravetelastel jääb õnnest puudu vaid üks buss
10. mai 2016, 08:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aravete hingeelu tutvustavad Kangrumäe külakultuuri edendamise seltsi juht Marta Kondas, kes on vestlusringi kaasanud külamuuseumi juhataja Els Puolokaineni ja eakate klubi Vokiratas juhatuse liikme Helle-Leonide Antoni.
Küsimusele, kuidas elate, vastab Marta Kondas ühe hingetõmbega: «Meil on siin kõik olemas, mis maal elades üldse tahta võib: kultuurimaja, külamuuseum, keskkool, lasteaed, kahe arstiga perearstikeskus, apteek, eakate hooldekodu, kaks ketipoodi, sidekontor, suur lauluväljak, kuhu mahub terve maakonna laulu- ja tantsupidu peale.»
Kondase hingetõmbepausi ajal lisab Els Puolokainen talle omasel vaiksel häälel, et Aravetel on ka pangaautomaat, mida Jänedal ja Roosna-Allikul näiteks pole.
«Meil on murud niidetud, lumed lükatud. Ka suuri talguid ei saa korraldada, sest igaüks koristab enda ümbert ära,» jätkab Kondas. «Kultuurimaja koristab oma ümbruse koos seal aktiivselt koos käivate eakatega, koolimaja oma pargi, ühismajandi kontori rahvas oma ümbruse koos poodide ümbrusega ning kortermajad ja eramajad hoiavad puhtana oma ala. »
Peale selle on Ambla vallavalitsus võtnud palgale külavahekoristaja. Meesterahva, kes hommikuti koristab prügi bussijaama ümbrusest ja käib läbi teisedki noorte kogunemispaigad. «Ega noored meil teistsugused ole kui mujal, peab ikka olema keegi, kes nende järelt koristab,» lisab Kondas.
Ka laste liivakasti juures olevat prügikasti peab keegi tühjendama.
Kui külast ka veel bussi 18 kilomeetri kaugusel asuvasse Aegviitu käima saaks, et elektrirongiga pealinna edasi sõita, siis polegi enam midagi tahta.
Praegu käib külarahvas raudteejaama oma autodega, kuid Puolokainen teab öelda, et naabervald Albu veab oma rahvast Aegviitu ja täpselt rongi sõiduplaani järgi. «Sellest võiks meie valla juhid eeskuju võtta,» soovitab Kondas.
Aravete on Pärnu–Rakvere maantee äärde jääv kaheosaline alevik, kuhu on mitu sissesõiduteed. Kui esimesest sõidad mööda, võid pöörata sisse teisest, kolmandast ja nii ahvatleb teeviit seda tegema kuni viis korda.
Kui olete sisse sõitnud, soovitab Marta Kondas kindlasti ära käia Kangrumäel, sest suurt uhket PRIA raha eest ehitatud lava lihtsalt peab nägema. «Seni on kõik siin saanud vau-efekti,» teab ta öelda.
Järgmise vau saab külaline öelda Aravete külamuuseumis. «Kui sisenetakse, viibitakse siin vähemalt tund ja pole ime, kui jäädakse kaheks-kolmekski tunniks, siis kuuleb palju ahhetamist ja ohhetamist,» ütleb juhataja Els Puolokainen.
Vanaaegseid esemeid on toonud muuseumi külarahvas ja paljusid neist pole teistes muuseumideski. Kahekorruselises mõisamajas asuvas muuseumis on tulerõrje-, mõisa-, naistekäsitöö-, kolhoosi- ja raadiotuba. Kõigis on, mida vaadata, lugeda ja uudistada nii, et saab minevikule mõeldes muiatagi.
Aravetele sissesõitnule ei jää märkamata küla keskele jääv korda tehtud koolimaja.
Aravetel elab inimesi 800 ringis, kuid headel aegadel oli Helle-Leonide Antoni teada neid julgelt üle tuhande. Üht osa alevikust kutsuvad inimesed KETEks, seal asuvad tööstusettevõtted, millest mitu on laienenud siia Tallinnast.
Ettevõtete peale käib sinna tööle sadakond kohalikku, kuid suurim tööandja on Aravete Agro, ütleb ettevõtte automajandit juhatav Marta Kondas. «Oma küla inimesi töötab ka põllumajanduses, kuid rohkem on seal «rändtirtsusid»,» lisab ta.
Nagu Eestile tunnuslik, käivad ka Aravete mehed tööle Soome, Rootsi, Norra, aga naised leiavad rakendust kas kohapealsetes asutustes või sõidavad Paidesse, näiteks pagaritööstustesse.
Antoni teada käiakse tööle ka Tallinna, Jänedale, Nelijärvele ja buss korjab töörahva peale Tapale väljaõppekeskusse viimiseks, vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva Järva-Jaani töölkäimisest pole midagi kuulda.
Rohkem elatakse 1970-80ndatel ehitatud kortermajades, tühje kortereid on KETE pool, Aravetel vähem. Kuigi ajalooliselt on piirkond saanud alguse taludest, kus peeti lehmi ja toodi piima kaupluse kõrval asunud meiereisse, siis eramaju piirkonnas praegu väga pole. Säilinud on mitu talukohta ja neile lisaks kerkinud viimase kümne aasta jooksul üks eramu.
Keskmine elanik on Kondase teada 40aastane ning mehi ja naisi elab külas üsna võrdselt. Paar aastat tagasi arengukava tarvis tehtud elanike statistikast nähtub, et 24aastaste seas on mehi isegi rohkem ja alates 60ndast eluaastast on külas ülekaalus naised.
Els Puolokaineni meelest on viimastel aastatel palju lapsi nii lasteaias kui ka koolis, vaid keskkooliosas jääb neid aina vähemaks. «Kui 1980ndate keskel oli koolis lapsi ühel aastal 498 ja teisel 499, siis nüüd on vaid 150 ringis ja see on paratamatus, sest keskkooli vanuses laps on võimeline õppima igal pool,» sõnab ta.
Nii on aastaid Aravetelt mindud keskharidust omandama Noarootsi, Nõosse, ka Tallinna ja Tartu koolidesse.
Helle-Leonide Anton lisab, et küll tullakse kodukohta tagasi, kui eakamale rahvale osataks pakkuda selliseid vaba aja veetmise võimalusi nagu Aravetel. «Eakate klubis on 70 liiget, neist igakuistele pidudele koguneb ikka 40. Käime koos tantsuringis ja oleme üldse aktiivsed. Oskame ja tahame väärikalt elada,» lausub ta.
Marta Kondas täiendab, et Kangrumäe seltsi esindajana on ta mitme kavandiga koolitanud külla hulk spetsialiste. «Näiteks rahvarõivavöö koolitusel sai algõpetuse kätte Els Puolokainen, kes nüüd teeb vöösid kohalikule segarahvatantsurühmale, torditegemise koolituselt said külanaised selliseid oskusi, et neist mitu valmistab torte ka tellimuse peale,» lausub ta. «Õpetatud on veel savitööd, viltimist ja akvarelli joonistamist ning meestele tehtud õngitsemisvõistlusi.»
Noortele jätkub vaba aja ringe nii koolis kui noortekeskuses. Külas on eriti au sees sport, samas Aravete kardikeskuses Kondase teada väga ei käida. «Ainult jalutades terviseradadel möödume keskusest, küla noortest meil kardisõitjaid pole, võib-olla mõni käib seal hobi korras sõitmas. Meil tegeldakse aktiivselt suusatamisega,» selgitab ta.
Tulevikule mõeldes tahavad aravetelased korrastada läbi küla voolavat Sääsküla oja ja ka Aravete allikaid. Els Puolokainen märgib, et oja tahab süvendamist, siis ei aja ta enam kevaditi inimesi keldrisse tungiva veega vihaseks.
Marta Kondas lisab, et allikale võiks suunata sissesõitnuid vett võtma, kuid praegu on ta sellises olukorras, et sinna ei taha omadki inimesed minna.