Vägikaikavedu lõppes kukkumistega

Silvi Lukjanov
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Hobused on Elerin Innose elus olnud niikaua, kui ta ennast mäletab. Ta on nendega ratsutanud, neid rakendanud, nendega võistelnud. Ühel hetkel tundus see kõik mõttetu monoloogina, siis avastas ta akadeemilise ratsutamiskunsti ja innustab teisigi hobusega dialoogi pidama.

Roosna-Alliku vallas omas talus elaval pereemal Elerin Innosel on neli hobust, kellega iga päev tegeleda. Ta ei käi nendega ainult ratsutamas, vaid veedab lihtsalt aega nii nende juures koplis kui ka looduses jalutades. Teadmisi ammutab ta käekõrval treeningu koduõppeprogrammist, millega liitus kaks aastat tagasi.

Sealt saab Innos juhiseid, kuidas käekõrval treeningu abil muuta hobuse keha võimlemisharjutustega elastsemaks ja tugevamaks ning õpetada juhtimisvõtteid, mida hiljem kasutada ratsutades.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles