Endine loomakasvataja: kuidas ma ometi nii ränka ja lolli tööd tegin

Silvi Lukjanov
, Järva Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lehmapidamisega lõpparve teinud Uustalu pererahvale Ülle ja Kalju Pennonenile saabus esimene kevad üle 20 aasta võimalusega elu nautida.
Lehmapidamisega lõpparve teinud Uustalu pererahvale Ülle ja Kalju Pennonenile saabus esimene kevad üle 20 aasta võimalusega elu nautida. Foto: Silvi Lukjanov

Aasta jagu päevi tagasi lehmapidamisega lõpparve teinud Ülle ja Kalju Pennonen ning Juta ja Ivan Homin naudivad vaba inimese elu ja tabavad end tihti mõttelt, miks nad ometi laste nõu kuulda ei võtnud ning ränka ja viimastel aastatel ka lolli tööd nii kaua teha rabasid.

«Mis mu elul praegu viga, olen täielikult riiklikul ülalpidamisel. Pole vaja midagi liigutada, kõht ainult kasvab. Füüsilist pole ju enam midagi teha ja kaks liitrit kokat läheb päevas,» olid Albu vallas Kaalepi külas asuva Uustalu talu peremehe Kalju Pennoneni esimesed sõnad.

Abikaasa Ülle lisas, et nüüd on nad vabad ja rahulolevad nii tegudes kui ka mõtetes. Uus hingamine on saabunud ka omavahelistesse suhetesse. «Teeme seda, mida soovime ja millal soovime. Loeme palju ja naudime elu täiega. Mina lähen lastele ja lastelastele külla siis, kui tahan, ja Kalju jääb heal meelel koduhoidjaks,» lausus ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles