Endine loomakasvataja: kuidas ma ometi nii ränka ja lolli tööd tegin

Silvi Lukjanov
, Järva Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lehmapidamisega lõpparve teinud Uustalu pererahvale Ülle ja Kalju Pennonenile saabus esimene kevad üle 20 aasta võimalusega elu nautida.
Lehmapidamisega lõpparve teinud Uustalu pererahvale Ülle ja Kalju Pennonenile saabus esimene kevad üle 20 aasta võimalusega elu nautida. Foto: Silvi Lukjanov

Aasta jagu päevi tagasi lehmapidamisega lõpparve teinud Ülle ja Kalju Pennonen ning Juta ja Ivan Homin naudivad vaba inimese elu ja tabavad end tihti mõttelt, miks nad ometi laste nõu kuulda ei võtnud ning ränka ja viimastel aastatel ka lolli tööd nii kaua teha rabasid.

«Mis mu elul praegu viga, olen täielikult riiklikul ülalpidamisel. Pole vaja midagi liigutada, kõht ainult kasvab. Füüsilist pole ju enam midagi teha ja kaks liitrit kokat läheb päevas,» olid Albu vallas Kaalepi külas asuva Uustalu talu peremehe Kalju Pennoneni esimesed sõnad.

Abikaasa Ülle lisas, et nüüd on nad vabad ja rahulolevad nii tegudes kui ka mõtetes. Uus hingamine on saabunud ka omavahelistesse suhetesse. «Teeme seda, mida soovime ja millal soovime. Loeme palju ja naudime elu täiega. Mina lähen lastele ja lastelastele külla siis, kui tahan, ja Kalju jääb heal meelel koduhoidjaks,» lausus ta.

Neil on kaks tütart, üks Tallinnas ja teine käib tööl Soomes, ning kolm lapselast.

Lehmi pidas pere 1992. aastast kuni tänavu 6. jaanuarini. Noorloomad viidi Lätti ja lehmad Poola. Kuigi raha tuli elutöö eest loodetust vähem, on põdemised nüüd põetud. Kevad saabus sooviga elu nautida.

Kalju ja Ülle on tagantjärele targana seda meelt, et varem tulnuks lõpetada, siis oleks tulugi ehk suurem olnud, kuid kes see siis laste nõu kuulas. «Kuigi lõpetamise otsus tuli raskelt, oli see ainuõige. Aastaid varahommikul tõusmist, kõik söödavarumised omal jõul. Ränk töö, kus just viimased paar aastat tundsime end päris lollina, sest lehmapidamisele tuli madala piimahinna tõttu aina rohkem peale maksta,» arutles Kalju.

Pererahvas teab, et piimahind kukub siiani ja praegu liitrist makstav 19 senti on lausa mõttetu. Selle eest ei maksa kohustusi ära enam kuidagi. «Kui kroonide ajal saimegi liitrist 1.50, mis teeb praegu 10 eurosenti, ja elasime ära, kuid siis polnud teised hinnad nii kõrged, siis praegu on mul lehmapidajatest ainult kahju,» lausus Kalju.

Pere päris loomadeta ka läbi ei saa. Nii jättis Ülle endale alles Downi sündroomiga sündinud ning suure vaeva ja hoolitsusega kolmeaastaseks kasvatatud lehma nimega Pägalik. «Piima me temalt kunagi saama ei hakka, ta on meile rohkem pereliige kui lehm. Pägalik on stressimaandaja, kelle juurde minnes tuleb alati naeratus näole. Küla ainus lehm, keda ma ei anna kellelegi,» ütles Ülle lehma kallistades.

Kasside, koera, kanade ja kukkede kõrvale on kuu pärast 25 looma pidamise lõpetamist tallu võetud 13 lammast. Nendega tegelemine hommikul ja õhtul võtavad üksnes kümmekond minutit, kuid vähemalt on iga päev põhjust ärgata ja peremehel kellele oma mänguriistadega (traktorid ja nende haagised – toim) sööta varuda.

Ülejääva maa andsid Pennonenid rendile. Naabriperele, aga mitte tuluteenimise eesmärgil, vaid soovist, et maa oleks haritud. «Naudime õhtuseid telesaateid, kasvõi kella üheni öösel, sest üle 20 aasta oli viimane saade, mida vaatasime, «Aktuaalne kaamera»,» lausus Kalju. Ülle lisas, et nad õpivad aina rohkem olema ka lihtsalt mitte midagi tehes.

Albu vallas Kaalepi külas Tõnno talus poolesaja lehma pidamisega elatist teeninud Juta ja Ivan Homin võtsid lõpuotsuse vastu eelmise aasta mais ja saatsid viimase looma laudast oktoobris.

Poja Jäägri villas meid vastu võtnud Juta Homin sõnas, et naudib elu. «Oleme mehega tabanud end tihti mõttelt, miks ometi nii kaua nii ränka ja viimastel aastatel ka veel nii lolli tööd tegime. Miks ei kuulanud lapsi, kes soovitasid, lausa anusid, et lõpetaksime. Lausa tänanud oleme põllumajanduspoliitikat, mis viis meid lõpuks ometi niikaugele, et saame nüüd veel elu nautida, sest lapsi me ju ei kuulanud,» selgitas ta.

Teisi Juta loomapidamist lõpetama ei kehuta, sest maaelu väljasuremist ta ka ei taha. «Kellel on veel jõudu, need pingutagu ja lootku, et päike tuleb ja hakkab kord paistma. Kui oleksime 35aastased, rabeleksime ka, kuid kel on pensionini jäänud paar-kolm aastat, neil pole mõtet oma sääste lehmapidamise peale ära maksta,» soovitas ta.

«Nii muretut elu pole mul olnud iial kui praegu,» ütles Juta Jäägri villa nahkdiivanil istudes. Viimasel poolaastal on nad end abikaasaga tihti tabanud ühel ajal õhkamas, oh kui hea, et pole enam lehmi. «Kui vähe on järsku sääski ja isegi suvisest vihmast saame nüüd ainult rõõmu tunda. Heina pole ju enam tarvis teha,» mõtiskles ta. «Ka lastelaste eest hoolitsevad lapsed, see on nende kohus, vanavanematena nad meile meeldivad, kuid meil pole sellist muret kui oma laste kasvatamisega. Enam ei sõltu kõik meist, oleme vaid abilised. Ka poja villas käime abis siis, kui tahame.»

Koduses majapidamises aitab vanemaid nendega koos elava tütre pere.

Loomapidamise lõpetusega läks Hominitel kõik suurema hingevaluta, sest elujõus mullikad läksid Põlvamaal headesse kätesse.

Osa lehmade saatmist lihakombinaati ei võtnud Juta nii traagiliselt. Ka raha polnud lõpetamisotsuse juures enam nii tähtis, palju tähtsam oli kuu ajaga laut loomadest tühjaks saada.

Esimesed paar kuud kulus järsku sülle sadanud vaba aeg ära koduses majapidamises. Nii mäletab Juta vaid pärastlõunast kella kolmest tühja tunnet, et ei peagi lauta minema.

Et Hominitel tervist ja tahet jagus, ongi nad läinud aina rohkem poegadele nende tegemistes appi. Lihtsalt tegemise lustist, sest energiat tuleb ju kuhugi kulutada. «Isegi kui meie abi siin villas või töökojas palju ei vajata, on tähtis, et meid võetaks vastu naeratus suul ja saame siin suhelda. Nõuandeid kuulatakse ja teinekord võetakse kuuldagi,» ütles Juta.

Nii aitab Juta meelsasti Jäägri villa piduõhtuid korraldada, sest töötegemise ajal ei saanud pidudele mõeldagi. Nüüd on ta kohal esimesena ja tihtipeale lahkub viimasena. «Nii huvitav oli kuulata Aleksei Turovskit rääkimas, Alen Vezikot laulmas ja täna (reede – toim) tuleb kolhoosi stiilis laudadega pidu Mait Maltisega. Kas pole elu siis ilus!» ütles ta.

Eesti tõuloomakasvatajate ühistu Järva- ja Viljandimaa konsulent Leonhard Meltsas sõnas, et Järvamaal on piimakarjapidamise lõpetajaid neli. «Otsa tegi lahti Koeru vallas tegutsev Abaja Farm OÜ, kes nüüd on jäänud vaid lihaveiseid pidama, ja täielikult lõpetas Albu vallas väiketalupidajate Hominite ja Pennonenide kõrval ka Farmiks Agro,» täpsustas ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles