Albu mõisas kohtuvad äär, veer ja serv

Albu mõisa XVIII kunstisuvi pühendub tekstiilikunstile, mis näitab muutumise vaeva ja võimalikkust.

Tekstiilinäitus Albu mõisas "Äär. Serv. Veer" on avatud 15. augustini reedest pühapäevani.

Näituse kuraator on Kadi Pajupuu, kujunduse on teinud Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu.

Albu mõis oma laemaalingute, nagisevate põrandate ja kahhelahjudega ning heledal suvepäevalgi jahedust ja hämarnurki hoidvad ruumid on inspireerinud koostama tekstiilinäitust, mis sobiks mõisa, kus tegutseb Albu põhikool.

Aga kool on nende seinte vahel olnud juba 1710–30ndatel aastatel, kui mõisa omanik Magnus Wilhelm von Nieroth korraldas seal vaesunud aadlilaste kooli – nn rüütliakadeemiat.

Tekstiilikunst kui vaesunud aadlilaps

Mõisas on näitus vallutanud kaheksa ruumi. Teemadeks on muutumise vaev ja võimalikkus ning piirilolekute variatsioonid. Lisaks tuntud tegijatele on kaasatud Tartu kõrgema kunstikooli ja Eesti kunstiakadeemia tekstiilitudengite töid.

Protsessi, kus paberile prinditud digitaalne kujutis siirdatakse kuuma ja survega kangale, sekkub Anita Trink. Tema töös on muster kantud spetsiaalsele paberile käsitsi.

Töö monotüüpialiku värviplekikaskaadi ideeliseks alguspunktiks oli Rorschachi test, mille käigus analüüsitakse  sümmeetrilistest tindiplekkidest tõukuvaid assotsiatsioone. Riskivõtt suures osas juhitamatu protsessiga, juhuse usaldamine, päädib kerge ja piduliku tööga. Anita töö kõrval on Marit Nõmmiku kangas "Organity", kus rakustruktuuridest inspireeritud graafika all digiprindina, selle peale on trükitud käsitsi mahuliste värvidega.

Merje Niinepuu üksiku raiesmikumänni kordusest sündinud kangad kõnetavad sügavusillusiooniga. Töö on kahekihiline, taustal on muutumatus marsitaktimõõdus kujundiread ja esiplaanil üksikud loomuliku paigutusega puud. Töös on talvise metsatraktori raginat ja metsmaasikalõhna.

Teel Albusse näeb ajuti just selliseid raiesmikuvaateid. Getter Tamme kangas ekslevad kujundi kaks kehastust – must ja valge, et kusagil kohtuda.

Traditsiooni ääres

On kerge kujutleda mõisaruume tikkivate aadlidaamidega. Marilyn Piirsalu töö "Hiis" (koostöö Kadi Pajupuuga) osad on video tööd tikkivast käest ja lõpptulemus puukoorelaadseks joonistatud kangana seinast alla voolamas.

Video helitaust hakkab näitusekontekstis suhtlema aja voolamisest läbipaistvaks kulunud kellaga (Therese Sild). Samas ruumis on Tartu kõrgema kunstikooli tudengite ühistööna kaetud tekstiiliterminite laud, iga autor tõi pidusöögile oma tekstiilisõna.

Aet Ollisaare käekiri häälestab ühe saali keelpillitoaks, mille intelligentsesse värelusse ja vihma toob rütmimuutuse Beliisi Seenemaa žakardtelgedel kootud maski häbitu irve. Tehniliselt on mõlemas töös alasti lõimedel, sellel, mis oli enne, kõnekas roll.

Aet Ollisaare "Kordusetendustes" lisab juukseklambrite metall veelgi muusikariistamuljet. Mõõdutunne reastab mõõdulindid, et üheksa või üheksakümmend üheksa korda mõõta ja lõikamata jätta.

Albu mõisa kunagine mantelkorsten on tänapäeval muutunud keerdtrepiks. Selles ruumiosas on eksponeeritud Marta Tuulbergi kangas "Berg" (nimeviide perekonnasisestele keerulistele hierarhilistele suhetele), kus taevasse tõuseb mäeahelike sikksakk pilvelaamadega vaheliti.

Kunstnikumõte on vahetanud reaalsuse osad: mäed on kujutatud kergete ja ajutistena ja pilvetriibud raskelt pastoossete värvivoogudena. Analoogia Oliver Assayasi filmiga "Sils Maria pilved" on kerge tekkima.

Epp Mardi pakutrükki ja digiprinti kombineerivad tööd on eksponeeritud kõige tumekõnekamas laemaalingutega toas. Tsitaadid kunstiajaloost mõjuvad kui pealt kuuldud suhtesosinad: mõisakujutlusega hästi haakuvad ja kadunud maailmu meenutavad tööd.

Mõisasse sisenedes kohtab vaataja midagi sarnast vestibüülis, kus 17. sajandi seina ja laemaaling on hilisema krohvikihi tarbeks puupunnidega pikitud. Ajastute kihilisus ja kaduvus liigutab.

Veeremine ja veerimine

Irina Gross on autor, kes on paaril viimasel aastal tegelenud küsimusega, kuidas tekstiilidisain saaks olla osa loodusharidusest. Albu mõisa heledas nurgatoas on näha kilde tema ettevalmistavatest akvarellidest voodipesuseeriale "Lepatriinulised".

Näha saab ka kollektsiooni prototüüpe patjade ja tekikottide kujul. Kangastel on visualiseeritud lepatriinu eluring ja tekikoti siseküljel on selle pisiolendi elu kujutavad joonistused, mis täiendatud selgitavate tekstidega.

Info on tõene ja autor on töö loomise käigus konsulteerinud loodusahariduse spetsialistidega. Kujundus ärgitab uurima loodust kogu selle mitmekesisuses ja üleeelusuuruses lepatriinulised voodipesud kõnelevad sellest, et maailm on tegelikult suur elutuba, kus me paratamatult kõik koos peame ühiselureegleid õppima, veerima vähemalt.

Läänetiiva äärmises toas veerevad rattad. Marilyn Piirsalu joonistused puidul on vaipadeks kudunud Kadi Pajupuu. Puust vaipades peitub kujutlus aastaringidena kasvavast puust, jalgrattad tähistavad liikumisvabadust ja lihtsat inimmõõtmelist olemist. Rattateema arendusena on ühes töös portreteeritud sügavtrükipressi. Käsitöönduslikkus ruulib.

Paari aasta tagune disainiauhinna Bruno nominent Suur Päevakoer ja tema kaaslane Väike Päevakoer on end sisse seadnud installatsioonis mõisa põhjapoolsel küljel.

Siin võib värvidel külitada ja elada kaasa keha ja kesta võitlusele Marilyn Piirsalu videos "Tube or not Tube".

Ja olgu siinkohal ka nimetatud tudengite tööde juhendajatena nii sekkumise kui ka õigeaegse sekkumatusega panustanud Liina Kool, Krista Leesi, Aet Ollisaar, Kadi Pajupuu, Marju Roos, Piret Valk.