Müüsleri pakub naeruteraapiat elust enesest

Silvi Lukjanov
, Järva Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kilplaste koja eestvedaja Helena Siiroja lapselaps Liisuga.
Kilplaste koja eestvedaja Helena Siiroja lapselaps Liisuga. Foto: Kristo Kivisoo / Järva Teataja

Kolhoosiajal pakkusid Müüsleri külas inimestele tööd lehmalaut ja töökoda ning rahvast oli sadades, nüüd teatakse kohta peamiselt Kilplaste koja järgi ja elanikkegi on jäänud poole vähemaks ehk alles on need, keda suur raha välismaale pole meelitanud, selgitab humoorikas võtmes Kilplaste koja perenaine Helena Siiroja.

1974. aastal keskkooliõpilasena Lääne-Virumaalt Müüslerisse elama asunud Siiroja teab, et nüüd tuntakse Müüslerit tõesti peamiselt vaid Kilplaste koja järgi, kuid see pole mitte alati nii olnud. Küla hiilgeaeg jääb kolhoosiaega, siis olid siin lüpsifarm ja noorkarjalaut, sigala ning töökoda. Veel 2000. aastate alguses, kui Siiroja koos külaaktiiviga küla arengukava koostas, oli seal 140 inimest ja elanike keskmine vanus 37 aastat. Noori oli palju. Kui buss siit koolilapsi peale võttis, istus mõnel istmel lapsi kohe kolm-neli. Nüüd on külas vaid 70–80 inimest ja ainuke laps, kes koolis käib, on Siirojade kaheksa-aastane lapselaps Liisu.

Küla üheks tuntumaks tööandjaks on pereettevõte Kilplaste koda, mille loomist alustas Helena Siiroja 2006. aastal. 33 aastat Kareda valla raamatukogus töötanuna on ta nüüd ise küla üks vähestest tööandjatest. Küll ainult paarile inimesele, kuid koja kaupluses on võimalus külaelanikel müüa ka oma käsitööd.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles