Kolhoosiajal pakkusid Müüsleri külas inimestele tööd lehmalaut ja töökoda ning rahvast oli sadades, nüüd teatakse kohta peamiselt Kilplaste koja järgi ja elanikkegi on jäänud poole vähemaks ehk alles on need, keda suur raha välismaale pole meelitanud, selgitab humoorikas võtmes Kilplaste koja perenaine Helena Siiroja.
Tellijale
Müüsleri pakub naeruteraapiat elust enesest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1974. aastal keskkooliõpilasena Lääne-Virumaalt Müüslerisse elama asunud Siiroja teab, et nüüd tuntakse Müüslerit tõesti peamiselt vaid Kilplaste koja järgi, kuid see pole mitte alati nii olnud. Küla hiilgeaeg jääb kolhoosiaega, siis olid siin lüpsifarm ja noorkarjalaut, sigala ning töökoda. Veel 2000. aastate alguses, kui Siiroja koos külaaktiiviga küla arengukava koostas, oli seal 140 inimest ja elanike keskmine vanus 37 aastat. Noori oli palju. Kui buss siit koolilapsi peale võttis, istus mõnel istmel lapsi kohe kolm-neli. Nüüd on külas vaid 70–80 inimest ja ainuke laps, kes koolis käib, on Siirojade kaheksa-aastane lapselaps Liisu.