Pianist, kes unustas kontserdile tulla

Foto: Krõõt Tarkmeel/ERR

Homme kell 19 antakse Eivere mõisas avalöök IV Eivere klaverifestivalile ning esimesena astub mõisasaalis kuulajate ette sel kevadel ETV «Klassikatähtede» saates paljude muusikasõprade südamed võitnud pianist Kristiina Rokaševitš.

Olete valinud oma pilliks klaveri. Kas mõnikord kadestate ka näiteks flöödimängijaid, kelle pill mahub pisikesse kasti – mängi, kus tahad? Teie aga peate esinedes arvestama, et igas kohas ootab erinev pill, klaveritool vajab sättimist jne. Kui palju ja kas see tekitab esinemise eel lisapingeid?

Naljakas, et te küsisite just flöödi kohta. Ma lapsena väga soovisin klaveri kõrvalt ka flööti mängida, aga siis keegi hirmutas mind, et õhupuudusest võib minestada ja sinna need flöödiõpingud jäid. Ausalt öeldes ma ei oskagi kade olla. Minu meelest klaverimängija üks oskus ongi pilliga kiire kontakt luua ja igast pillist selle parim kõla välja võluda. Loomulikult olen kurb, kui pill, millel mängin, pole heas korras. Siis pole mul võimalust ka ennast kõige paremast küljest näidata. Klaveritooliga on aga igavene häda ja vaev. Üritan enne kontserti seda endale võimalikult mugavaks sättida ja jälgin hoolega, et keegi seda ei puutuks, nii saan kiiremini muusikaga alustada. Ma pigem olen õnnelik, et valisin oma pilliks just klaveri. Ma ei kujuta ette ennast tundide viisi harjutamas orkestripartiisid või tegelemas keelpilli intonatsiooniga. Kui klaver on häälest ära, siis on süüdi vaid häälestaja, mitte mina.