Maavanem julgustab suurelt unistama

Järva maavanem Alo Aasma korraldas Eesti Vabariigi taastamise 25. aastapäeva puhul vastuvõtu Põhjaka mõisas. Loe, millise kõne maavanem külalistele pidas.

"Head järvamaalased!

Täna 25 aastat tagasi olid Moskvas ärevad ajad. Niigi hingevaakuva kommunistliku õudusunenäo kohale olid saabunud tumedad pilved ning grupp tulihingelisi kommunistlikke seltsimehi üritas päästa, mis veel päästa annab. Õnneks läks NSVLi päästmisega nii, nagu paljude asjadega selles koletus impeeriumis. Püüti parimat, kuid välja kukkus nagu alati.
Ometi juba vist umbes-täpselt sel ajal, täna 25. aastat tagasi, hakkas soomuskolonn Pihkvast Tallinna suunas vurama ning jõudis ka kohale. Õnneks nende jõud Tallinnas ka rauges ning see andis ülemnõukogu saadikutele võimaluse taasavada üks kaunis peatükk Eesti riigi ja rahva kuulsusrikkas loos ning võtta vastu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest. Ka täna on siin meie seas kaks meest, Ants Käärma ja Aldo Tamm, kes selle ajaloolise sündmuse poolt hääletasid.
25. aastaga, mil oleme saanud taaskord oma riigis peremehed olla, on tegelikult palju muutunud. Toona taskupõhjas vedelenud rubladest ja kopikatest pole saanud mitte ainult kroonid ja eurod, vaid enamasti juba pelgalt plastikkaart. Oleme suutnud rajada omale piiri, siis selle Schengeni viisruumile avada ning nüüd taaskord samm sammult seda kindlustama hakata. Trükimasin ja lauatelefon on selle lühikese ajaga jõudnud muutuda suurteks personaalarvutiteks, terminalideks ja sülearvutiteks ning on nüüd tõugatud troonilt nutitelefonide ja tahvlite poolt. Väga palju on muutunud ka ühiskond meie ümber, kommetest, moest ja traditsioonidest rääkimata.
Ka Järvamaa on selle veerandsajandiga palju muutunud. Kui minu lapsepõlve kõige magusamal ajal vedasid igal sügisel põllul seitsmehõlmalisi atrasid 240 hj Kirovetsid, siis täna toimetavad Järvamaal juba 450 hj traktorid, 12-meetrise heedritega Eesti suurimad kombainid ning seeme külvatakse otse kõrrepõllule. Lehm lüpsis toona pangetäie piima päevas, täna kaks ja pool korda rohkem ning umbes sama palju on kasvanud ka teravilja saagikus. Mis on jäänud aga samaks, on need vesiste suudega poisikesed seal põlluääres, kes nii hirmsasti loodavad, et traktori- või kombanonu nad korraks peale võtaks.
Võrreldes toonase ajaga on Järvamaa muidugi kaotanud ka elanikke ning oma põliseid alasid Põhja-Järvamaal, kuid on ilmselt nüüdse haldusreformi käigus saamas vähemalt sama põliseid alasid Raplamaalt. On kadunud ka mitmed üritused ja traditsioonid, kuid mitte mineviku hõlma, vaid asendunud uutega.
Head inimesed! Me pole täna siia Põhjakale kogunenud mitte niisama. Minu jaoks on Põhjaka üks näide Järvamaa suurimatest voorustest – siin saavad unistused teoks! On selleks siis Põhjaka-poiste unistus oma restoranist, Kalamatsi meierei pererahva unistus Eesti nooblimast kitsejuustust või Arvamusfestivali või Lillelaada tegijate unistus Eestimaa ilusamaks, paremaks ja rohelisemaks muutmisest. Unistagem! Unistagem julgelt ning muutkem üheskoos, samm-sammult, päev-päevalt, küla külalt paremaks meie ühine homne Järvamaa ning terve Eesti.
Ja suur tänu Teile! Sest tean, et olete seda teinud seni ning inspireerite oma eeskujuga loodetavasti ka paljusid teisi. Ja lõpuks õnnitlen teid selle puhul, et meil on alati olnud vägev Järvamaa ning oleme selle 25 aastaga teinud ka Eestist ühe vägeva riigi!"