Balti ketile järgnenud aasta, 1990. aasta kevadel istutati Tatramäele mälestuskivi kõrvale kolm noort tamme: üks Eesti, teine Läti, kolmas Leedu auks. Sellega asi piirdus. Säreverelane Einar Hiob kirjutas Türi Sovhoostehnikumi Teatajas nr 5 1990. aasta mais: «Suur, ristiga tähistatud kivi teeveerul köidab möödujate tähelepanu. Kahjuks ei ole kivi ümbrus praegu mälestusmärgi vääriline. Mõtte algatajad enam kivi vastu suurt huvi ei ole tundnud ja seetõttu tuleb kujundamine ja korrastamine lõpule viia meil. /…. / Võõrale möödujale tekib kivi nähes küsimus selle otstarbest. Minult on küsitud, kas see on mõne raske õnnetuse tähistamiseks püstitatud. Seepärast tahame kivile kinnitada vaskplaadid, millel vastav selgitus. Kuna tegemist on suure, kolme rahva ühise ettevõtmisega, peab selgitus olema ka läti ja leedu keeles. Veel on tarvilik ehitada trepp, et inimesed ei peaks kallakust üles ronima käpukil.» Ümbruse korrastuseks pakkusid abi Eesti looduskaitse seltsi inimesed Türilt. Mehhanismidega abistas Türi sohvoostehnikum, kus direktor oli Raul Roosimaa. Plaadid vastava tekstiga kolmes keeles oli nõus valmistama Mäo põllumajandusühistu kujundustöökoda. Kulusid arvestati kokku umbes 500 rubla. Et raha kusagilt võtta polnud, pöördus Einar Hiob lehe kaudu annetuste saamiseks inimeste poole: «… pöördume Türi ST inimeste poole ettepanekuga annetada mälestuskivi kujundamiseks nii palju, kui Teie heldus selleks lubab. Annetusi saab teha palgamaksmise juures ning Särevere ja Laupa sidejaoskondades.» Vabadustahe oli inimeste südames. Raha saadi kokku ja juba samal suvel rajati trepp kivini, paigaldati vaskne mälestusplaat, korrastati ümbrust. Kuid aeg oli siiski veel segane. Et uue vabadusaja algul varastati taasiseseisvunud Eestis kõike ja kõikjalt, eriline huviobjekt oli aga värviline metall, siis otsustasid kivile plaatide paigaldajad pigem karta kui kahetseda ja kruvisid vaskplaadid oma käega maha. Nüüd on need juba aastaid seal tagasi, tammed on suureks kasvanud ja Põikvalt pärit graniitmürakas meenutab kõigile möödujaile rahvaid ühendanud Balti ketti.
Balti ketile järgnenud aasta, 1990. aasta kevadel istutati Tatramäele mälestuskivi kõrvale kolm noort tamme: üks Eesti, teine Läti, kolmas Leedu auks. Sellega asi piirdus. Säreverelane Einar Hiob kirjutas Türi Sovhoostehnikumi Teatajas nr 5 1990. aasta mais: «Suur, ristiga tähistatud kivi teeveerul köidab möödujate tähelepanu. Kahjuks ei ole kivi ümbrus praegu mälestusmärgi vääriline. Mõtte algatajad enam kivi vastu suurt huvi ei ole tundnud ja seetõttu tuleb kujundamine ja korrastamine lõpule viia meil. /…. / Võõrale möödujale tekib kivi nähes küsimus selle otstarbest. Minult on küsitud, kas see on mõne raske õnnetuse tähistamiseks püstitatud. Seepärast tahame kivile kinnitada vaskplaadid, millel vastav selgitus. Kuna tegemist on suure, kolme rahva ühise ettevõtmisega, peab selgitus olema ka läti ja leedu keeles. Veel on tarvilik ehitada trepp, et inimesed ei peaks kallakust üles ronima käpukil.» Ümbruse korrastuseks pakkusid abi Eesti looduskaitse seltsi inimesed Türilt. Mehhanismidega abistas Türi sohvoostehnikum, kus direktor oli Raul Roosimaa. Plaadid vastava tekstiga kolmes keeles oli nõus valmistama Mäo põllumajandusühistu kujundustöökoda. Kulusid arvestati kokku umbes 500 rubla. Et raha kusagilt võtta polnud, pöördus Einar Hiob lehe kaudu annetuste saamiseks inimeste poole: «… pöördume Türi ST inimeste poole ettepanekuga annetada mälestuskivi kujundamiseks nii palju, kui Teie heldus selleks lubab. Annetusi saab teha palgamaksmise juures ning Särevere ja Laupa sidejaoskondades.» Vabadustahe oli inimeste südames. Raha saadi kokku ja juba samal suvel rajati trepp kivini, paigaldati vaskne mälestusplaat, korrastati ümbrust. Kuid aeg oli siiski veel segane. Et uue vabadusaja algul varastati taasiseseisvunud Eestis kõike ja kõikjalt, eriline huviobjekt oli aga värviline metall, siis otsustasid kivile plaatide paigaldajad pigem karta kui kahetseda ja kruvisid vaskplaadid oma käega maha. Nüüd on need juba aastaid seal tagasi, tammed on suureks kasvanud ja Põikvalt pärit graniitmürakas meenutab kõigile möödujaile rahvaid ühendanud Balti ketti. Foto: Kaarel Aluoja
Kommentaarid
Copy