Kukk võiks olla igas kanakarjas

Mäeotsa talus toodi laste rõõmuks ja kukeaasta alguse puhul tuppa pere üks lemmikkukkedest, kellega peretütar Heidi hakkas kohe pärast pesu mängima. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Omanimelise aasta alguse puhul tuppa toomine tähendab kukele üht korralikku vannitamist, mida linnukasvatustalu perenaine on valmis tegema vaid laste soovil, sest kukke peetaksegi seal talus eelkõige silmarõõmuks.

Koigi vallas Vaali külas Mäeotsa talus on kukkesid kohe hulgi, kuid tuppa neist pole seni pääsenud ükski. Pereema Maarja Koivuoja ütleb, et selle viie aasta jooksul, mil neil on talumajapidamine ja linnukari, kukeaastat lihtsalt pole olnud. «Nüüd peseme ühe pere lemmikkukkedest tuppa toomiseks ilusti puhtaks, ei piisa vaid jalgade sopsutamisest. Ikkagi kukeaasta algab, kuis teisiti,» lausub ta kraanikausis kukke pestes. «Tavaliselt toome kanalast tuppa mune ja teinekord ka valmis linnu supipotti panekuks. Et see kukeke nüüd niisama hullama saab, on rohkem laste rõõmuks.»

Vanim peretütar Heidi kuivatab lesol pesust tulnud kukke. «Paneme sulle mantli selga, siis sa ei pea enam värisema,» ütleb ta kukele käterätikut peale pannes. Siidikana ja Rocegombi ristandkukk laseb sel kõigel rahulikult sündida, üksnes kassi liikumas nähes kukub sellest kui hädaohust kõigile valjult kiredes teada andma. «Kukk võiks olla igas kanakarjas, kuigi sageli pole neil muud väärtust, kui vaid silmale rõõm. Kukest pole kanakarjale juhti ega vaja nad teda hommikul äratajaks,» lausub Marju Koivuoja. «Kanakari teab ise, kuidas toimetada, ja püsib kuketa vaat et rahulikumalt kooski. Mõni liiga agar kukk võib kanad kodust hoopis kaugemale juhtida.»