Pontsakate kiisude nurrumootor teeb traktorilegi silmad ette

Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

• Erinevatel andmetel elas maailma raskeim, 21 kg kaalunud kass Austraalias
• Hubert, Kusti, Andu, Jussu ja Intsu – nemad on selle loo peategelased
• Arst: kaalunumbrit piiriks, kas kass on ülekaalus või ei, nimetada ei saa

Nad kõik on trullakad. Valdavalt keskealised, tubase eluviisiga kastreeritud kiisuhärrad, kelle nurr on võimas ja kõlavärvilt rikas. Ju paks kere võimendab. Hubert, Kusti, Andu, Jussu ja Intsu – nemad on selle loo peategelased. Oma peredele sõbrad suure algustähega, prisked kohevakarvalised tegelased naudivad elu täpselt nii, nagu see end neile ilmutab. Küll linnuna akna taga, küll kassikonservina köögipõrandal, küll silitava käena küdeva ahju ees või pärast diivanil magamist keha järgi vormi võtnud padjana. Paksude kiisude elu on mõnus. Isegi siis, kui loomaarst määrab kaalust allavõtmiseks dieet- või ravitoidu, sest ka sellest annab end jämedaks süüa.

Intsu – päriselu Garfield ei tea lasanjest midagi

Koeru ühes korrusmajas elab kass, kes on oma välimuselt kui päriselu Garfield*. Intsu on priske punakat värvi kasukaga isakass, kes naudib mugavat elu.

«Garfield mis Garfield!» ütlevad lähemad ja kaugemad inimesed ka Intsu omanikule Sirje Markusele.

Erinevalt (multi)filmikassist Intsu õueelu suurt ei armasta. Kui ta väljas käib, siis vaid suviti. «Intsu võõristab mittetuttavat inimest vaid paar esimest minutit, peale seda on ta juba sõber. Õues on asjad aga vastupidi, seal kardab ta nii inimesi kui ka tuult. Kunagi augustitormi ajal sattus ta tuulekeerisesse ja sealt see kartus,» selgitab ta. «Muidu iseloomult on ta rahulik ja leebe, sõber, kes tahaks vaid sinu juurde pugeda. Suur, kuid memmekas!»

Kolmapäevase seisuga 11,7 kilogrammi kaaluv, mõnutundest pidevalt justkui väiketraktorina nurruv Intsu on kaheksa aastat vana. «Ta peaks olema pärslase ja tavalise kassi segu,» täpsustab Sirje. «Täpsemalt öeldes oli Intsu vanaema pärslane.»

Muidu iseloomult on ta rahulik ja leebe, sõber, kes tahaks vaid sinu juurde pugeda. Suur, kuid memmekas!

Pots-pots-pots taaruvalt ringi kõndiva, end siis lösakile põrandale viskava Intsuga koos samas korteris elab tema ema, varsti 14aastaseks saav Bessy. Ka tema pole just kõige kõhnem. Kuidas selline paisumine juhtunud on, Sirje öelda ei osa. «Süüa saavad nad vaid kaks korda päevas. Kahe kassi peale kulub korraga 400 grammi konservi, krõbinad on niikuinii kogu aeg ees,» täpsustab ta.

Dieeti Intsu kunagi pidanud ei ole ning kogukus tema korteris kulgevat elu Sirje meelest kuidagi ei mõjuta. Kui vaja, saab ta tooli ja voodi peale hüppamisega vabalt hakkama.

*Garfield on Jim Davise loodud USA koomiks, mida hakati välja andma 1978. aastal. See räägib lasanjet armastavast priskest kassist Garfieldist, tema omanikust Johnist ja Johni koerast Odiest. Garfield on end välja murdnud ka kinolinale.

Jussu – pealinnast pärit kass püüdis maal esimese hiire

Kui Jussu pere pealinnast Koeru valda kolis, muutus ka selle priske kiisu elu, ja mitte vähe. Toakassist sai õuekass, taljejoon salenes, juba on ta püüdnud ka esimesed hiired.

Kassi perenaine Kadi Tamp selgitab, et Jussi on pärslase ja tavalise kassi ristand. «Meile sattus ta juhuse tahtel kassipojana,» meenutab ta. «Sel kassil oli eksootilise välimuse tõttu soovijatest päris pikk järjekord. Jussu oli minu täditütre oma. Kui täditütar kaksikuid sünnitama läks, tõi ta kassi mulle hoiule. See «hoidmine» on kestnud nüüd pea üheksa aastat.»

Mida rohkem tubast elu, seda suuremaks Jussu paisus. 2015. aasta sügisel Järvamaale kolides sai Jussust õuekass.

Alanenud kaal on Jussu teinud liikuvamaks ja mänguhimulisemaks. Mänguhoogu sattudes tasuks pere lastel eest ära tulla, muidu jookseks ta nad lausa pikali.

Kiisuhärra lemmiktegevus on söömine, söömine ja veelkord söömine hommikul, lõunal, õhtul, üks-kaks vahepala lisaks. Kui tippajal võis ta kaaluda isegi kümmekond kilogrammi, siis sel nädalal näitas kaal rippuvat kõhtu ja numbrit kuus. «Ta sööb spetsiaalset loomapoodidest pärit kassitoitu. Piima ei joo, joob vett. Järgime söögi etteandmisel ka kellaaegu,» ütleb Kadi. «Jussule meeldis muidu iga minuti tagant söögi saamiseks mjäu öelda.»

Alanenud kaal on Jussu teinud liikuvamaks ja mänguhimulisemaks. Mänguhoogu sattudes tasuks pere lastel eest ära tulla, muidu jookseks ta nad lausa pikali.

Karta seda seltskondlikku kiisut ei suurema, ei väiksemana ei tasuks. «Ta on sõber, sõber suure algustähega,» ütleb Kadi. «Ta võib võõra inimeste juuresolekul küll argessiivselt saba liigutada, kuid tegelikult pole ta kellegi vastu tige, ei teiste loomade ega inimeste vastu. Lastega saab ta väga hästi läbi, võib julgelt pai teha. Eest ta ära ei jookse, pigem jääb paitamiseks seisma.»

Hommikuti on Jussu perele äratuskella eest. «Tõuske, tõuske! Andke mulle süüa!» kõlab kassialarm.

Andu – krutskeid täis kiisu läheb vahel arust ära

Türi vallas kortermajas elab Andu, kes kostitab võõraid eluterve uudishimuga. Kui ühel hetkel nood ei suvatse siiski lahkuda, vaid endiselt teda tülitavad, vastab ta sisinaga. Kui muidugi mängimise kõrval jääb aega pahane olla.

Kolmeaastane Andu on Silvia Saarsalu pere lemmik. Andu kaalu ei tea keegi, kuid paitegemiseks parajalt priske on ta kindlasti. Silvia teab öelda, et oma kassiperest on Andu kõige suurem, vanematest ja -vanavanematest rääkimata. «Kui ta vanemana enam joosta ei viitsi ja lihtsalt aknalauakaunistuseks jääb, siis eks ta viskab ka kaalu juurde,» lisab ta.

Iseloomult on see koju naasvat pererahvast ukse peal koerana ootav Andu krutskeid täis. «Ta on meil paras pätt,» tunnistab ka Silvia. «Näiteks armastab ta patsikummi kättesaamiseks kummutil sahtleid lahti tõmmata. Kui patsikumm käes, läheb sellega jalanõude peale mässana. Kui ta ära keerab, pole tema puhul harvad ka poolteist meetrit pikad hüpped. Need on niisama hüpped, niisama vastu seina ... Mõnikord käib mööda tube ringi ja kräunub – ei teagi, mille puhul see hääl tuleb.»

Võõraste peale Andu peremehelikult sisiseb, kuid on ka külalisi, kelle vastu kostab sisinat vaid toa kõige kaugematest otstest. Silvia jutust selgub, et Andu kardab tuhkruid. «Inimestega võib Andu ju ülbe olla, aga kui külla tulnud sõbranna oma tuhkrud kaasa võttis, istus kass kogu selle aja külmkapi otsas,» ütleb ta.

Kui ta ära keerab, pole tema puhul harvad ka poolteist meetrit pikad hüpped. Need on niisama hüpped, niisama vastu seina ...

Mis sest, et metsade vahel on Andu toakass. Ahju otsas magada armastava ja pallimängust lugu pidava triibiku lemmiktoit on kassikonserv. Anna aga ette, oota, mil kiisu sellega ühele poole saab, ja siis anna uus. Nõnda näeks oma elu Andu ise. Silvia temaga ei nõustu.

Kusti – isesugust värvi silmadega leplik tegelane

Paides eramajas elav Kusti on tõeline kaunismees sinise ja rohelise silma ning lumivalge kasukaga. Omadele lepliku meelega sõber, võõraste suhtes veidi pelglik lemmikloom.

Kassi perenaine Margi Rannamets ütleb, et Kusti jõudis nende juurde saatuse tahtel. «Tema omanik pidi eramajast korterisse kolima, kuid kass oli harjunud vabaduses olema. Umbes kaks aastat tagasi võtsin ta endale,» selgitab ta.

Peres on kolm kassi, Kusti saab kõikidega läbi, kellelegi kallale ei tiku ja läheb vaikselt oma teed. Probleeme pole ka inimestega

Kõige meelsamini diivani nurgal või esikus peeglilaual pikutav Kusti elusaatus pole olnud lihtsate killast. Kassipojana jäeti ta headele inimestele leidmiseks bensiinijaama ning Margi meelest seetõttu sirguski kunagi hüljatud kiisust rahulik ja pea kõigi ning kõige suhtes leplik loom. «Peres on kolm kassi, Kusti saab kõikidega läbi, kellelegi kallale ei tiku ja läheb vaikselt oma teed. Probleeme pole ka inimestega,» lausub ta.

Kusti saab tänavu seitsmeaastaseks. Kaalu on tal 5,9 kilogrammi. Kosuma hakkas kiisu just Margi juures. Tema päevad näevad välja üsna ühesugused. «Päeval ta magab, uitab soovi korral väljas ja sööb,» ütleb Margi. «Sööb ta kassikonservi ja -krõbinaid, kusjuures kõige odavamad ei lähe maitse poolest peale. Just väljast tulles, ta sõbrustab naabrite lumivalge kassiga, on isu eriti hea.»

Hubert – vanemaealise rahulik kaaslane

Hubertile ehk Hubile, nagu omad teda kutsuvad, meeldivad kilekotid ja karbid, ta on sõbralikult uudishimulik kassihärra, kes sobib oma rahuliku loomu tõttu Türil pensionipõlve pidava Galina Seliste koju kui valatult.

«Vanainimese kass,» ütleb Galina ja silitab sõrmeotsadega Šoti lontkõrvaliste hulka kuuluvat Hubit. Pelk puudutus ja kass nurrub vaat et põrandalt värvi lahti. «Aeg-ajalt kraabib ta küll diivanit ja tahab magamise ajal voodisse tulla, aga muid pahandusi ei tee.»

Hubert armastab süüa, talle on määratud ravitoit, ja palju magada, kusjuures norsates. Samuti meeldib talle puuküttega ahju ees soojas põõnutada. 

Huberti kinkis Galinale tema lapselaps Merli Rand. «Kaks esimest aastat elas kass Tallinnas, kuid oma peremehega ei klappinud. Sealt jõudis ta järgmisse perre, kus oli nii palju lemmikuid, et kolmas kass oleks olnud liiast,» meenutab Merli. «Sealt jõudis ta meie juurde. Vana kassiga sobis, kuid mehega mitte. Rääkisin siis mamma pehmeks, et ta Huberti enda juurde võtaks.»

Sellest saab nüüd pea kaheksa aastat. Hubertil endal täitus jaanuari keskel kümme aastat. «Ta on Türil ikka hea elu peal olnud, gramme talle toitu andes ei loeta,» täheldab Merli.

Hubert armastab süüa, talle on määratud ravitoit, ja palju magada, kusjuures norsates. Samuti meeldib talle puuküttega ahju ees soojas põõnutada. Kiisuhärra on toakass, väljas ta ei uita. «Ei huvita teda ei väljas lendavad linnukesed ega televiisorist tulev pilt. Aga vot sügamine, ikka lõua alt, see talle meeldib,» lausub Galina.

Seda, kui raske Hubi olla võiks, Merli Rand öelda ei oska. Aastaid tagasi arsti juures käies kaalus ta 7,5 kilogrammi. Nüüd on seda palju rohkem (Merli kasutab ka võrdluseks oma kahe ja poole aastast poega Rainist, kes tunde järgi kaaluvat vähem ( kuni 10,5 kg)).

KOMMENTAAR

Eve Hallimäe

loomaarst

Päris suuri ja pakse isendeid jõuab meie kliinikusse vähe. Omanikud ju teavad, et mida suurem kehakaal, seda raksem on lemmikul elada. Täpselt nagu inimesel, võivad ka lemmikutel liigse kehakaalu tõttu tekkida mitmesugused hädad, olgu selleks liigesehaigused või diabeet. Ülekaal hakkab liigestele ja lõpuks ei tahagi loom liikuda – tekib nõiaring.

See, kas loom tuleks dieedile panna, oleneb tema vanusest ja sellest, kas ta on kastreeritud või steriliseeritud. Tuleb teha uuringud ja leida põhjus, miks kass on nii paksuks läinud.

Kui kastreeritud isastest kassidest rääkida, siis kastreerimine rikub ära hormonaalse talitluse. See omakorda mõjutab ainevahetust. Kui kass ei saa vastavat toitu, siis ta lähebki paksuks.

Ma ei ütle, et lemmikloom ei või olla ilus ja pehme, just nooremana ka pontsakas kassike, aga kui kassi just ei sunnita mängima või liikuma, siis ega ta suurt liigu. Noorest peab võib-olla küll, kuid vanemana jääb suuresti vaid diivanikaunistuseks. Ainevahetus jääb aeglasemaks ja kaal hakkab tõusma. Söön-magan-otsin-sooja-režiim ei tule ka kaalulangetusel kasuks.

Kaalunumbrit, mis oleks piir, kas kass on ülekaalus või ei, nimetada ei saa. Oleneb tõust, sellest, kui suured on looma luud. Kui on suur isane kass, siis tema võibki kaaluda vabalt viis-kuus kilogrammi.

FAKTID

• Erinevatel andmetel elas maailma raskeim, umbes 21 kg kaalunud kass kunagi Austraalias.

• Pontsakad kiisud on korduvalt üleilmset uudisekünnist ületanud. Nii otsis aastaid tagasi endale uut kodu Ameerika Ühendriikides New Jerseys loomade varjupaigas elav 20kilogrammine kass. Omanik «kaotas ta ära».

New Mexicos Santa Fe loomade varjupaigas elas kahe aasta vanune kass, kes kaalus noore ea kohta rekordilised 18 kilogrammi. Kassi 87aastane omanik ei suutnud enam lemmiku eest hoolt kanda ja viis ta varjupaika, mille esindajad võtsid nõuks rõõmsameelne, kuid kiiresti väsiv kiisu dieedile panna.

• Guinnessi rekordite raamat jättis kõige rohkem kaaluva kassi kategooria välja, kartes, et kassiomanikud hakkavad oma loomi rekordite nimel paksuks söötma.

Allikas: Miksike, internet