Ühel õhtul 1940ndate lõpul hõikasid teismelised koolipoisid Esna mõisas kinoseansil üle pimendatud saali: «Elagu Päts ja piparkoogid, kaua see Stalin meid ikka nöögib!»
Konstantin Pätsist Maljuta Skuratovini
16. veebruar 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Glase
kolumnist
Keegi omakandi inimestest andis tollal rahvasuus ringelnud salmi valjult kõlada lasknud poisid üles. Julgeolekumehed ei mõistnud nalja – noorukite käed pandi raudu ja nad saadeti tapiga nõukogude riigi reeturitena Siberi vangilaagrisse, kust tagasi koju lubati alles aastaid pärast nöökija surma.
Ütlus Pätsist ja piparkookidest ringles vene ajal rahvasuus edasi nagu ka laulusalm «Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president ja Laidoner juhatab väge ja rahaks on Eesti sent.»
Mäletan lapsepõlves kodus räägitud vanaema lugu, kes käis 1934. aastal Müüsleris Vabadussõja ausamba avamisel ja nägi lähedalt toonast peaministrit riigivanema ülesannetes Konstantin Pätsi. See kõlas kui muinasjutt.
Lisaks mälestustele hoiti meil alles vanadelt kirjadelt rebitud postmargid tähtsa mehe portreega. Teiste vanavanemate kodus oli nähtaval kohal kaks köidet Vabadussõja ajalugu, mida lubati lastel sirvida.
Küllap soojendati paljudes peredes suust suhu kantud pärimustes president Pätsi nimega helgeid mälestusi oma kadunud riigist, mida müstifitseeritud suurkuju aitas 50 okupatsiooniaasta jooksul elus hoida.
Sama kindlalt oli Eestis peresid, kus lapsed tõsimeeli harjutasid laulusalmi «Suur Lenin, ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea, meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks hellalt pead. Ta lahkelt meil vaataks silma ja küsiks: «Kuis läheb teil?»»
Viimastel kuudel on ühiskondlikes aruteludes palju vaieldud, kas Eesti riigi 100. sünnipäeva peaks tähistama riigi Esimese presidendi ausambaga ja kus see võiks asuda. President Kaljulaid ütles Sakala ajakirjanikule, et tema oma esimese eelkäija ausamba avamisele ei läheks.
See vallandas ühiskonnas ägeda debati, kus vastased tulistasid: Päts olnud diktaator, demokraatia tapja, Eesti riigi hukutaja, korruptant, Vene spioon ja kes kõik takkapihta.
Nagu ikka, on võidul palju poegi. Oma riigi loomise eduloos rõhutavad mõjukad arvamusliidrid, et egas Päts üksi Eestit vabaks teinud. Õigus! Aga ülekohtune on väita, et Päts üksi suutis hiljem riigi tuksi keerata ja maha mängida.
Tuleb möönda, et moodne ajalugu lammutab halastamatult müüte. Paraku annavad ajaloost kerkivate uute faktide tõlgendajad minevikule hinnanguid tänapäevaste arusaamade võtmes. Rahuajal elanud inimestele tundub kõik nii lihtne.
Minu meel tõrgub uskumast, et Konstantin Päts mõtles teise ilmasõja eelõhtul ja koidikul Venemaaga enda arust kassi ja hiirt mängides Eesti riigist, nagu tsaar Tarass Bulba ütles Ivan Gogoli teoses oma pojale Ostapile: «Mina su sünnitasin, mina su tapan!»
Ega Päts ole erand. Leidub hulk inimesi, kelle meelest pole riigi ükski president väärt austust ja armastust. Mäletame vihjeid Lennart Meri ja tema diplomaadist isa seotusele KGBga, Arnold Rüütel oli ju puha kommunist, rääkimata jänkist Toomas H. Ilvese Ärma jokitamisest. Ärgu lootku armu ka Kersti Kaljulaid, kelle napi ametiaja väljaütlemisi olen kuulnud hinnatavat tubli pavlikmorozovliku pioneeri omadeks.
Ma ei imestaks, kui varsti tõmmatakse liistule ka muistne eestlaste vanem Lembitu, sest Muinas-Eesti ülikute mitmenaisepidamine ajab kindlasti paljudel tänapäevastel inimestel harja punaseks.
Mäost läbi kihutavad teelised võivad Paide suunas kiigates märgata põldudevahelisel künkal kõrgumas obeliski. Selle juurde ei vii teed. 1886. aastal lasi Mäo mõisa parun Olaf von Stackelberg püstitada obeliski Liivi sõjas 1572–1573 Paide piiramisel hukkunud vene sõjameeste mälestuseks.
Üks, kes Paide piiramisel elu kaotas, oli tsaar Ivan Julma parem käsi Maljuta Skuratov. Tema sadistlik jõhkrus Venemaal veresaunade korraldamisel tegi silmad ette 1930ndate KGB surmalaagritele.
1573. aastal praadisid Eestimaad laastanud ja siinset rahvast halastamatult tapnud Skuratovi sõjakaaslased kättemaksuks oma väejuhi hukkumise eest Paide garnisoni vangi langenud inimesi elusalt ja pildusid laipu mööda põlde laiali.
Mäo mälestusmärk püsib tänini kõigutamatult. Selle rajamisega tsaarivõimule truudust näidanud viitseadmiralist parunihärra kinkis Paide kirikule siiani kasutuses oleva eksootilisest pärlikarbist ristimisvaagna ja altarimaali, mis viitab taaskord, et ajalugu ongi vastuoluline.
Ega mullegi meeldi Pätsi alalhoidlikkus 1940. aasta hääletul alistumisel. Riigi hinnaga rahva säilitamine võttis meilt võimaluse olla, relv käes, uhke oma riigi eest võitleja, nagu seda tegid belglased, taanlased, norrakad ja teised Euroopa väikeriikide rahvad. Mis sest, et lühikest aega ja edutult. Vähemalt hakkasid nad vastu.
Suhtarvult olid alla andunud Eesti inimkaotused teises maailmasõjas suuremad kui südilt vastu hakanud Soomel. Varsti pidime ikkagi jagama oma poegi haakristi ja viisnurka kandvate vägede vahel ning pidama kodumaa pinnal vennatapusõda.
Ent ükski tegu ei kustuta fakti, et Päts oli Eesti riigi tollaste seaduste järgi valitud legitiimne president ja vastuolulisusele vaatamata riigile oluline isik. Kui Maljuta Skuratovil on obelisk, siis miks ei või olla Pätsil ausammas?