Koprad lähevad liikvele

Ingmar Muusikus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Ingmar Muusikus

Veebruari lõpp on kopraperele ilus ja ärev aeg, mil talvist vaikelu asendab suurem liikumisaktiivsus. Pesakonna vanaloomad, isa ja ema, alustavad pulmadega, täiskasvanuks saanud üle-eelmise aasta pojad üritavad iseseisvat elu alustada, eelmisel suvel sündinud lapsed liiguvad koduvetel omapäi julgemalt ringi.

Kui muidu on kobras öö- ja videvikuloom, võib jõel ujuvat, kaldal oksa närivat või kasukat harjavat kobrast varakevadel näha ka keset päeva.

Kobraste elukorraldus on monogaamne ja perekondlik. Kokku saanud paar püsib koos elupäevade lõpuni. Kolm põlvkonda on ühes pesakonnas, tehes ühiselt kõiki töid ja kaitstes ühist territooriumi.

Kaitsmine tähendab nii kopranõrega piiripostide märgistamist kui ka kaklusi sissetungijatega. Koprapere on töökuse ja omavahelise kokkuhoidmise musternäide, kuid võõraste liigikaaslaste suhtes on nad kirglikult sallimatud.

Iseseisvuv noor peab kevadel uute valduste ja elukaaslase otsingul ujuma läbi teiste kobraste hõivatud piirkondade. Läbipääsuluba tal on, kuid omaniku alale ta ankrusse jääda ja pesakonda luua ei või, muidu on tüli majas. Leida vaba ala, kuhu noorpaar saaks elama asuda, et uuele koprakolooniale alus panna, ei ole sugugi kerge.

Ruumipuudusel kipuvad ka naaberpesakondade suhted territooriumide piiril olema konfliktirohked. Liialt tiheda asustuse juures, mis on Eestis viimastel aastakümnetel olnud valdav, saavad paljud koprad liigikaaslastelt kõvasti räsida.

See Pärnu jõel Türi vallas fotole jäänud kasukat harjav kobras on täisealine loom. Hele laik küljel on võitlushaav, paar hambajälge sabal niisamuti. Armid kaunistavad meest, kuigi kopra puhul on isasel ja emasel loomal võimatu vahet teha. Kodu kaitsel löövad mõlemad vaenlasele hambad turja.

Karvkatte korrastus on niisama oluline ja aeganõudev kui söömine. Jääserval tagakäppadele toetudes pigistab kobras esimestega kasukast vett välja, kammib ja hõõrub seda hoolsalt kopranõrega vettpidavaks.

Tagakäpp on selliseks protseduuriks eriti sobiv, selle teise varba küünis on lõhestunud kaheks poolmeks, nii et isiklik kamm on tal alati ühes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles