Väga austatud kaasteelised, kõik järvakad täna õhul siin saalis ja kõigis kodudes. Õnnitlen teid kõiki Järvamaa omavalitsuste nimel ja soovin saabuva vabariigi 99. aastapäeva eelõhtul palju õnne meile kõigile kodumaa sünnipäevaks!
Pipi-Liis Siemann: Ees seisvad muutused saavad olema arukad
23. veebruar 2017, 19:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pidupäevadel ollakse rõõmus, soovitakse õnne ja vaadatakse ka pisukese murega tulevikku. Oma eelmises aastapäevatervituses muretsesin selle pärast, et me pole just ülearu edukad olnud järvakate ühise nimetaja, meie identiteedi ja eripära leidmisel. Aeg annab tihtipeale arutust - ehk ongi olulisem, et oleme seda aastaid otsinud, soovinud jonnakalt seda ühisosa leida, tundnud, et peab olema see miski, mis vôtab kokku Vargamàe vimmaajamise ja töörügamise ning raskepärase armastuse selle maatüki vastu; Pärdi ebamaise andekuse; pôhjakapoiste-pärase eimillestki millegi erilise tegemise ning siinse aastasadade ja tuhandete kestmise, karjakasvatamise ja pôlluharimise. Me oleme need, kes oleme ja väärtuslikud just sellistena- järvakatena! Selle tõestuseks on ikka ja alati ilmuvad uued säravad välgatused meie inimestes, siinsed püsivad ja kindlad tegijad ning hoolimata pisikestest ebakõladest üsna harmooniliselt voogav elulaul.
Järvamaa inimesed on pigem alalhoidliku loomuga, mitte just liialt lennukad ega esimeste seas muutusi nôudmas. Me kôik, nii siin saalis viibijad kui inimesed ûle Järvamaa oma kodudes, oleme tegelikult ajanud lihtsalt oma asja- töötanud kôvasti, loonud ettevôtteid, juhtinud kollektiive, õppinud ja ôpetanud, abistanud, kasvatanud lapsi ja ehitanud endale kodud; ajanud Albu, Ambla, Imavere, Koeru, Kareda, Koigi, Roosna-Alliku, Väätsa, Järva-Jaani, Paide ja Türi kandi asja, Järvamaa ja Eesti asja. Igaüks omal viisil ja vôimetekohaselt- ja nii ongi õige. Usun, et Eesti vôib meie ûle uhke olla! Me pole suured ega vägevad kuid me oleme tublid! Oleme üheskoos teinud palju ôigeid ja häid asju, mis siinsele elule kasuks ning teistelegi maakondadele eeskujuks ja innustuseks saanud. Nüüd, kui senised omavalitsused peavad oma lõpupidusid, on aeg kindlasti analüüsivaks tagasivaateks sest uusi omavalitsusi ei sõlmita lehvidega kingipakist välja – need tuleb meil enestel luua!
USA president Franklin D. Roosevelt on öelnud: «Konkurentsist on meile kasu olnud teatud piirini. Seal, kus lõpeb konkurents, algab koostöö».
Me kõik ilmselt ei pruugigi just neid tema sõnu teada, küll aga kinnitan, et oleme selle mõtte oma kontides ära tundnud. Oluline on koos tegutsemine. Mitte ainult pidupäevad nagu tänane, mitte ainult Järvamaa laulu- ja tantsupidu ja teised meie väärikamad traditsioonid ei liida ja loo ühist Järvamaad. Pigem meie ettevôtjate võrgustikud, külaliigutajate sädemetepildumine, erialased kokkusaamised, meie kultuuriinimeste igiliikurit meenutav olemus, omavalitsusjuhtide arupidamised, vaidlused ja ühisprojektid, kasvõi lihtne telefonikône nôu küsimiseks vôi andmiseks. Meie, Järvamaa omavalitsuste juhid usume, et oleme talitanud arukalt ja koostöövaimus, andnud parima oma koduomavalitsuste inimeste heaks ning selline hoiak ei kao vaid püsib siinsetes inimestes ka edaspidi. Jah, oleme ka omavahel mõõtu võtnud- püüdnud olla sama tubli kui naaber ja veel paremgi. Enamasti aga siiski ausalt ja õiglaselt, soov olla parim on meid kõiki edasi viinud ja mitte teisele jalga ette pannud. Ajalugu teab tõepoolest, kuidas Andres ja Pearu kraavitasid ja jagelesid ja kuidas kord oli Piibeleht all ja Vestman peal ning kuidas Paide on parem kui Türi aga Türi on ikka ägedam- ja nõnda edasi. Muistendid ja rahvapärimused ikka elavad, kuni neid räägitakse aga kui tegelikkus on muutunud siis teab ju iga lapski, et need on vaid ammused rahvajutud. Minul on meisse kôigisse, Järvamaa inimestesse usku ja mul on kogemus, et Järvamaa ühised mured on ka kõigi omavalitsuste mure. Me näeme Järvamaad tugeva ja ühtehoidvana ning suudame reeglina ka laiema pilguga kui vaid oma ukseesine ringi vaadata. Olen kindel, et ees seisvad muutused saavad olema arukad ning hoogsates haldusrefomi ümberkorraldustes ei visata lapsukest lõpuks koos pali ja pesuveega aia taha!
Seekordse Eesti Vabariigi aastapäeva eel valmistume juba ka oma kodumaa 100. juubeliks, otsime kingitusi, mis oleksid meile kôigile rôômuks ja Eestile auks. Me kôik saame välja môelda ja leida midagi, mida me ise saaksime teha, et meil endil, Järvamaal ja Eesti riigil läheks paremini.
Paari päeva eest olin alles kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel ning vestlesime sôbraga elust, Eestist, Euroopa tänasest ja vôimalikust homsest. Kindlasti oli oma osa kodust kaua äraolemisel ja koduigatsusel kuid kaugemalt paistavad tõepoolest vahel olulised teetähised kõige muu toreda keskel selgemini silma. Jôudsin jälle kord tôdemuseni- me kôik tahame, et meie lapsed ja lapselapsed, meie vanemad ja vanavanemad elaksid turvaliselt ja ônnelikult. Ei ole olemas valgeid laevu ega lennukeid, mis viiksid kôik meie kallid turvalisse kohta; ei ole peale Eesti paika maailmas, kus oleks kôigi meie jaoks turvaline ja meil vabadus elada harjumuspäraselt. Ainult siin, sellel maalapil saame meie ise kôigi nende turvalisust kaitsta, avaldades oma arvamust ja hoides Eesti keelt ja meelt, astudes välja oma riigi eest ja kui vaja, vôideldes vabaduse ja oma kodumaa eest ka relv käes- Eesti eest surmani! Loodan, et meie panus saab edaspidigi olla võimalus teha igapäevaselt seda, mida kõige paremini oskame ja suudame, kasvatades Eestit sisemiselt suuremaks, ilusamaks, tugevamaks ja paremaks!
Head järvakad, elagu Eesti! Palju õnne meile meie kodumaa sünnipäeval!