Rahakoti koju unustanud koolipoisile annab rongipileti ostuks raha üks tädi, pangakaardi postkontorisse unustanu saab sellest teada loetud minutitega, naabrimees pakub heinamaa niitmisel abi – vaat sellist sõbralikkust on kohanud Paidest Kärusse kolinud perekond Vaarmari.
Nii ühtehoidvat kogukonda ei lootnud endised paidelased Kärust eest leida, aga just selle toel tunnevad nad end nüüd alevikus koduselt ja oodatult.
Vaarmari pere on viieliikmeline: ema Rutt, isa Kristo ning lapsed Mikk (11), Lee (6) ja Ott (3). Paidest ära kolimise võtsid nad ette vahetult enne kooliaasta algust, et kõik saaksid kohe oma igapäeva sukelduda.
Kolimise põhjus oli soov rajada kodu oma majja. Kristo ütles, et maja olid nad otsinud ka Paidest ja selle lähiümbrusest, kuid ühtki taskukohase hinna ja hea asukohaga paraku silma ei jäänud.
Kärus tuli aga müüki peaaegu Ruti vanaema õuel asunud vana pastoraadihoone, mille üks Soome pere oli kunagi omale suvekoduks ostnud, kuid siis aastateks tühjalt seisma jätnud. «Esialgu oli hind krõbe ja meil ei tekkinud kiusatustki seda osta. Kui hind alla lasti ja vaatajaid hakkas käima, tekkis südamesse kripeldus, kas tõesti tulevad nüüd võõrad inimesed põhimõtteliselt vanaema õuele ja akna alla toimetama,» meenutab Rutt. Ja nad ostsid maja ära.
Veel enne, kui Vaarmarid sisse kolisid, kulus paar aastat, et maja osaliselt elamiskõlblikuks remontida. «Tehtud on juba palju, kuid teha veel rohkemgi,» ütleb Kristo. Oma valikut pole nad kahetsenud. «Siin on ruumi ja omaette olemise võimalust, vaikust ja ehedat loodust,» põhjendab ta.
Kristo lisab, et töögi lendab jõudsamalt, kui tead, et võid särgi seljast võtta ja maja lähedasse tiiki sisse sumada. Talvel on lastel sama tiigi peal hea uisusamme harjutada.
«Eks kõige raskem oli algul ikka lastel. Mikul jäid Paidesse sõbrad ja Leel mängukaaslased,» ütleb Rutt.
Väike Ott oli emaga kodus olnud, kuid temale tuli suur muutus sellest, et ema läks tööle ja tal tuli päevad veeta temast eemal. «Kuna ma olin Paides elades kodune, sai ka Lee olla rohkem kodus kui lasteaias, nii tuli temalgi harjuda uue elukorraldusega,» selgitab Rutt.
Nüüd on nii Lee kui Ott olukorraga harjunud. Neil on Ruti hinnangul väga toredad rühmaõpetajad, kes on teinud sisseelamise uude kollektiivi võimalikult meeldivaks. Lee õpib kooli minekuks tarkusi Käru lasteaia koolieelikute rühmas ja Ott sobitab eakaaslastega sõprust lastehoius.
Miku soov oli hakata käima Raplas Vesiroosi gümnaasiumi viiendas klassis. Igal hommikul sõidab ta Kärust kell 7.24 rongiga Raplasse, raudteejaamast natuke maad bussiga ja kell 8.15, kui kell kutsub tundi, istub ta juba koolipingis. Kooli hilinenud pole ta veel kordagi.
Miku klassis on üheksa last ja õpetajatel jagub kõigile tähelepanu. «Olen Raplas ka uusi sõpru leidnud, aga Paide sõpradel käin aeg-ajalt ikka külas,» ütleb ta. Uue kooli ja õpetajate kohta jagub Mikul vaid kiidusõnu.
Tagasi koju läheb Mikk Raplast kell 15.23 väljuva rongiga. Mikk tunnistab, et koduteel on tal mõnikord juttu sõpradega kauemaks jätkunud või mõni kiire asi vahele tulnud nii, et ta pole rongile jõudnud. «Siis tuleb oodata paar tundi järgmist rongi või isa järele kutsuda,» ütleb ta.
Autosõit Kärust Raplasse võtab aega ligi pool tundi. Kristo märgib, et täpselt sama maa on tegelikult ka Paidesse. «Kui on valida, kummale poole poodi sõita, siis eelistame Järvamaa suunas liigelda,» lausub ta.
Endistele paidelastele on Paide Maksimarket justkui kodupood ja mingeid aiatehnikajuppe ei oskaks Kristo kusagilt mujalt kui Timexist otsidagi.
Kristo sõnab, et Paidest veel lähemal on neile tegelikult Türi, kuhu jõuab sõltuvalt teeoludest 10–15 minutiga. Sama kaua sõidab Kärust Türile ka rong.
Juba selle lühikese Kärus elatud ajaga on Kristo ja Rutt selgelt tunnetanud, et kärulaste side Türi vallaga on tihe nii töökohtade, huviringide kui ka kultuuriürituste kaudu ja mitte ainult niipidi, et kärulased liiguvad Türile, vaid ka vastupidi. Nii tundub Käru valla liitumine Türi vallaga neile enesestmõistetav.
Rutt nendib, et tegelikult on Kärus kõik igapäevaeluks vajalik olemas: põhikool, lasteaed, raamatukogu, postipunkt, perearst, apteek, toidupood ja tankla.
Kõige suuremat puudust tunnevad nad nii nagu kuuldavasti teisedki kärulased kohvikust ja turust. Reedeti käib küll kalamüüja ja aeg-ajalt satub poe juurde rõivakaupmehi, kuid inimesed sooviks alevikku sellist taluturu moodi ettevõtmist.
Suurim tööandja on kohapeal õmblusfirma Sik-Sak, Käru hooldekodu-tervisekeskus ning vald ja selle allasutused. Tööd leiavad kärulased ka lähedal asuvast Toosikannu turismikompleksist. Need, kes mõnda suuremasse linna tööle sõita ei taha, on ise endale tööandjad või teevad juhutöid.
Tööelumuutuse tegi Kärusse kolides läbi ka Kristo. Tallinna käimise asemel otsustas ta asutada oma veebi- ja disainifirma. Seni on ta töötanud põhiliselt kodukontoris, kuid Tallinna klientidele mõeldes näeb ta vajadust lähiajal ka pealinna kontoripind soetada.
Kärusse elama asudes teadis Rutt tegelikult, et teda ootab seal töökoht juba ees. Käru põhikool ja lasteaed vajasid logopeedi ja HEVi (hariduslike erivajadustega laste – toim) koordineerijat. «Töötan täiskoormusega ja tööd on piisavalt,» sõnab ta.
Kõige rohkem pelgasid Kristo ja Rutt Kärusse elama asudes tekkida võivaid logistikamuresid. «Midagi erilist tegelikult ei juhtunudki. Kui, siis vaid niipalju, et mina olen sunnitud nüüd rohkem autoga sõitma. Paides ei kasutanud ma autot peaaegu üldse,» ütleb Rutt. Kodumaja ja töökoha vahet eelistab Rutt ka praegu käia jala. «Kuna elame Käru aleviku keskelt veidi eemal, võtab see aega umbes 15 minutit. Häiriv selle juures on vaid pikk ja aastaajast sõltuvalt porine sissesõidutee maja juurde ja puuduv tänavavalgustus,» lausub ta. Seega peavad kummikud ja taskulamp alati käepärast olema.
Igavust Vaarmarid Kärus ei tunne. Esialgu nõuab maja korrastus suurema osa Kristo vabast ajast. Sellele vaatamata leidsid nad endas tahtmist minna Valdo Rebase juhendatavasse segarahvatantsurühma Kärutajad.
Kristo ütleb enda üle naerdes, et oli rahvatantsu varem tantsupidudel näinud, kuid poleks osanud arvata, et ühel päeval ka ise tantsu kepsutab. Rutt oli kooliajal rahvatantsuga põgusalt tutvust teinud, kuid hiljem pole temagi sellega rohkem kokku puutunud.
Seda toredam on nende meelest, et kogu ülejäänud rühm toetab nende pingutusi.
Täiskasvanutele on Kärus vaba aja sisustamiseks veel keraamikaring, naiste ja memmede rahvatants, joogaring, Idla võimlemine, võrkpall, korvpall ja koroona.
Mikk käib koolimajas laste parkuuritrennis, kus peale tema trikitab pukkidel ja rampidel veel kümmekond last. «Paide sõbrad on kadedad, et mul on siin Kärus nii lahe trenn, ja tahavad ka tulla,» sõnab ta.
Peale selle tunneb Mikk heameelt raamatukogu üle. «Mulle meeldib lugeda ja leian sealt nii mõndagi huvitavat,» ütleb ta.
Rutt lisab, et raamatukogu on perele tõesti oluline koht «Käin seal mitu korda kuus endale ja ka noorematele lastele lugemist otsimas,» märgib ta.
Põgusalt on Vaarmarid tutvust teinud ka kohalike kultuuriüritustega. Kärus käib aeg-ajalt esinemas nimekaid kollektiive ja artiste. Aasta suursündmus on augustikuine järvepäev. Korra on nad käinud kohaliku Kerro klubi korraldatud peoõhtul, kus ei keeruta jalga üksnes kärulased. Kuuldavasti on need tantsuõhtud menukad ka Türi valla inimeste seas.
Seda kõike pajatades tunnevad Rutt ja Kristo, et tegelikult on neist kiiresti ja märkamatult saanud Käru kogukonna liikmed. Nad küll ei tunne kõiki inimesi veel nimepidi, kuid tervitavad neid ja naeratavad neile nagu sealmail kombeks. «Meile meeldib siin elada,» ütlevad nad kui ühest suust.
Kristo lisab, et kergendus oli hiljuti kuulda praksuva pliidi ees istunud Miku suust lauset «Nii lahe, et me siia kolisime». Lee loodab ühel heal päeval näha oma kodu juures talli ja lauta, ehk viimaks kanakuutigi. Seni hoolitseb ta kahe vahva puuris elava vöötorava eest.