Haldusreform kui ENSV vigade kordamine

Järva Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ants Relvik
Ants Relvik Foto: Elmo Riig / Sakala

1950. aastal viis ENSV juhtkond läbi haldusreformi ja  maakondade asemele moodustati tõmbekeskuste alusel 39 maarajooni. Mõni aasta hiljem moodustati kolm oblastit. See haldusjaotus suri välja ning  oblastid ja väikesed maarajoonid likvideeriti.

Ants Relvik

järvalane

Väljasuremise põhjustasid vastuolud võimuastmetes ja haldussuutmatus. Rajoonide suurendamine ajalooliselt kujunenud maakondade suunas oli ilmselt paratamatu lahendus.

Paljude niinimetatud tõmbekeskuste loomine on ju aastakümnete taguse vea kordamine ehk surnult sündinud vasikas.  Kehtiv põhiseaduse redaktsioon andis omavalitsusliku staatuse linnadele ja valdadele, likvideerides maakonna. Maakonnakeskustest on kujunenud tegelikud tõmbekeskused.

Vabatahtlikud liitumised ei arvestanud rahva arvamusega ja on omavalitsusjuhid ehk väikevürstid omavahel tülli ajanud. Puudub riigi selge ettekujutus kohaliku omavalitsuse rahastusest. Omavalitsuste võimusegadus nõrgestab Eesti riiklust ja on kasulik suurele naabrile.

13. sajandist kuni tänapäevani on olnud meie ajaloolisi maakondi nimetatud mitmeti: komtuurkond, foogtkond, lään, kreis, maakond, rajoon ja jälle maakond. Väiksematest jaotustest küla, kihelkond, vald ning suurematest jaotustest vasallkond,  vojevoodkond, staarostkond, kubermang ja oblast.

Eesti riik loodi maakondade alusel, mis on siiani säilinud ja mida on hakanud noorem põlvkond lõhkuma vaatamata ENSV-aegsele ajaloolisele tõmbekeskuste läbikukkumise kogemusele.

Pärast 50ndate haldusreformi läbikukkumist alustas toonane võim vaikselt rajooni regionaalset juhtimist märkamatult likvideerima harukondliku tsentraliseerimise teel.

Kohalik otsustusõigus ehk võim nihkus sammhaaval rajoonist pealinna. Pealinna ametkonnad suurenesid, rajoonis vähenesid. 90ndate muutused jätkasid alustatud võimu tsentraliseerimist ning Eesti Vabariik riigistas kogu maakondlik-regionaalse võimu pealinna.

Maakondi lõhkuda ja oblasteid luua pole mõistlik tegu – tark õpib teiste, loll oma vigadest. See toob kaasa tuhandete aadresside muutuse, dokumentatsiooni ümberkorralduse, segadusi juhtimises.

Et vältida ajalooliste maakondade kadumist, on mõistlik moodustada Järvamaa territooriumil ühtne maa- või suurvald, mille vallaosad oleks linnad ja osavallad.

Sellele saab riik delegeerida maakondlikke ülesandeid. Seejuures oleks ühtne omavalitsuslik Järvamaa küllalt tugev keskvõimuga suhtlemiseks ja maaelu elavdamiseks. Jääks ära ka massiline aadresside andmete muutmine paljudes registrites.

On viimane aeg ümber vaadata senised liitumised Järvamaal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles