Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mis asi on Jäänuk-Järva vald?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Andres Herkel | FOTO: Tairo Lutter/Postimees

Vabaerakonna saadikurühm on aasta algusest alates esitanud riigikogus haldusreformi remontimiseks kaks seaduseelnõu ja 11 arupärimist. Tõe tund tuli 13. jaanuaril, kui riigihalduse minister Mihhail Korb häbelikult tunnistas, et probleeme on ja seadus seab ebamõistlikke piiranguid, aga koalitsioonis lepiti kokku, et haldusreform tehakse ära nii, et seadust kordagi ei muudeta.

Andres Herkel

riigikogu liige, Vabaerakond

Seega lükati tagasi ka meie eelnõu, mis andnuks valitsusele võimaluse teha reformi praeguses järgus mõistlikke erandeid ja mitte hakata sundliitma valdu, kus jäi seniste liitumiste järel või ka ilma liitumisteta 5000 elanikust pisut puudu.

Vabaerakonna teine muudatus annaks valitsusele täiendava volituse muuta ka külade omavalitsuslikku staatust, kui kohalike elanike algatus või küsitlus seda soovi kinnitab.

Mõlemad on vaid väiksed sammud, mis aitaksid praktilisi probleeme paremini lahendada. Ehk nagu Jüri Adams eelnõu kaitstes ütles, on meie soov, et haldusreformi ebaõnnestunud otsuste ümbertegemine oleks võimalikult valutu.

On õieti arusaamatu, miks valitsus abikäe tagasi lükkab, sest hiljem võib halbade otsuste muutmine palju raskem olla.

Mõneti annab tekkiv omavalitsuskaart aimu vallavanemate läbisaamisest ja läbirääkimisoskustest. Ometi ei tahaks ma panna vastutust kentsakate koosluste pärast üksi seniste omavalitsusjuhtide peale, sest nemad pidid tegutsema etteantud ülesande raames – saada kokku 5000 elanikku ükskõik mis hinnaga.

Just 5000 elaniku nõude dogmaatiline rakendamine on paljude halbade tagajärgede peapõhjus. Millised need tagajärjed siis on?

Esiteks on tekkinud hulk ebaloomuliku geograafilise kujuga kooslusi. Markantne näide on pikk soolikas, mis ulatub Tapa piirilt Põltsamaa piirile. See on Järva maakonna territooriumi see osa, mis jääb Türi ja Paide ümbruse liitumistest üle.

Naljahambad on seitsme valla liitumisel tekkiva moodustise ka Jäänuk-Järvaks ristinud.

Teiseks on tekkinud hulk nimeprobleeme, sest ebaloomulikule kooslusele on raske nime anda. Kohanimenõukogu soovitusi pole järgitud või siis on võetud mõni nimevariant, millest on teada, et see pole kohanimeekspertide esimene soovitus, kuid nad pole seda ka täiesti sobimatuks tunnistanud. Nii on tekkimas Põhja-Sakala, Põhja-Pärnumaa, Lääneranna ja teised ebaõnnestumised.

Kolmandaks on untsu läinud kultuurilooliste maakondade ja selgete kultuuriliste tervikkoosluste piirid. Eeskätt tähendab see Lääne maakonna kohitsemist (Lihula ja Hanila viiakse Pärnu külge), aga ka näiteks seda, et tekkiv Mulgi vald hõlmab vaid kaht viiest algupärase Mulgimaa kihelkonnast.

Neljandaks läheb lootusetult sassi seni suhteliselt selge piir linnade ja maaomavalitsuste vahel. Nii saab Pärnu linn külge suured metsad, sood ja põllumajanduspiirkonnad, aga tegelik eeslinn Sauga vallas jääb Tori ja Sindi külge.

Praktiliste probleemide lahendamiseks oleks tark tühistada põhiseaduse § 155, mis ütleb, et kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad.

Loetelu võib jätkata. Me ei tea veel seda, millised probleemid tekivad siis, kui uued vallad pärast sügisesi valimisi tööle hakkavad. Mõnel puhul on lahtiseks jäetud ühendvalla keskuse asukoht, mis tähendab, et uus, valitud volikogu peab esimesena tegema selle otsuse. Keerukate koosluste ühtesulatamine ei saa lihtsalt minna. Seega arvukad probleemid mitte ei lõpe valimistega, vaid saavad paljus just valimiste järel alguse.

Mõtestatud reform pidanuks aluseks võtma ajalooliste kihelkondade mustri või ka maakondade mustri, kui see oleks hakanud sisaldama teojõulisi osavaldu.

Paraku nii ei läinud ja selge lahendusaluse asemel leiutati poolloom. Kreeka mütoloogia kutsub sellist olendit kimääriks – eestpoolt lõvi, tagantpoolt madu ja keskelt kits.

Säärase eluka voolimisse on panuse andnud kõik neli suurt erakonda. Esimene kahju tehti siis, kui Tarmo Looduse terviklik reformikava 2001. aastal presidendivalimiste pärast põhja lasti.

Reformierakond tahtis toona valijameestele meeldida, kuid lõpuks valiti Kadriorgu Arnold Rüütel. Sealtsaadik on reformi loogika iga järgmise kavaga järjest hapumaks läinud. Aga me usume ikka, et vigu saab parandada, ja seda tuleb teha õigel ajal.

Tagasi üles