Intervjuu: Järva noormees teeb kaugtööd Ameerika firmadele

Oma oskuste müük Ameerika firmale tähendab Türil põhikooli lõpetanud Karl-Aksel Puulmannile vajadust olla kättesaadav igal hetkel, selleks on tal peamine töövahend arvuti kogu aeg kaasas. Nii saab ta kiiresti sekkumist vajavad tööd ära teha kohast olenemata. Foto: Kristo Kivisoo/ Järva Teataja

Väätsa vallas üles kasvanud Karl-Aksel Puulmann (25) on näide sellest, kuidas kooliaegsest hallist lambukesest võib areneda tüdrukule meeldimise soovist ühe ala asjatundja, kes teeb juba üle kolme aasta Eesti-kodus IT-tööd Ameerika firmadele.

Karl-Aksel Puulmann, rääkisite töömessi karjääripesas noortele, kuidas on võimalik teha oma kodukontoris tööd 8000 kilomeetri kaugusel asuvale tööandjale.

Minu tööandja on tõesti teisel pool maailma ning 25aastasena müün ma Ameerikale firmale oma teadmisi ja programmeerimisoskusi. Täpsemalt töötan konsultandina ja aitan neil arendada välja start-up-tarkvara.

Kuidas üks Järvamaal elav noormees on selleni jõudnud?

Teekond on olnud pikk. Väätsal sündinuna olen põhikooli lõpetanud Türi majandusgümnaasiumis. Kuna mitu klassikaaslast läks Nõo reaalgümnaasiumi, mõtlesin, et proovin siis ka, sest mullegi tundus huvitav minna õppima kodust kaugemale, kus on võimalik ühiselamus iseseisvamaks saada.

Mulle on olnud tähtis ümbritseda ennast tarkade inimestega ja see tundus Nõos õnnestuvat. Need kolm aastat Nõos olid mulle väga tähtsad. Avastasin end seal inimesena. Kui Türil olin hall lambuke, siis Nõos sain aru, et võin julgeda erineda, olla teistsugune ja otsida, kes ma olen. Seal tekkisid mulle sõbrad, kes toetasid minu arengut iseendana.

Millal avastasite endas IT-huvi?

Nõos õpetati programmeerimist. XI klassis avastasin, et mulle meeldib üks tüdruk väga, arstitudeng, väga ilus ja tore, kellele tahtsin avaldada muljet millegagi, mida hästi oskan, et tunda end tema väärilisena.

Mõtlesin, mis see võiks olla, ja otsustasin hakata õppima programmeerimist. See tüdruk oli mulle justkui motivaator hakata ennast arendama ja saada väga heaks. Tema innustusel jõudsin kuni rahvusvahelise informaatika olümpiaadini, mis oli kõva ettevalmistus järgnevaks karjääriks. Näiteks CVs oli see kindlasti üks asi, millega sain jala nii-öelda ukse vahele edaspidises arengus programmeerijana.

Harjumusega iseseisvalt õppida Nõos oli mul kergem ka Tartu ülikoolis infotehnoogiat õppida. Sain võtta aineid ja avastada, mis mulle rohkem sobib. Seal avastasin, et mulle meeldib õpetada, ja mitu spetsiifilist IT-valdkonda, mis on ka hiljem toetanud minu arengut.

Millal te ennast esimest korda tööandjatele pakkusite?

Olin ülikoolis kolmandal kursusel ja pilt karjäärist Eestis üsna selge, tekkis huvi proovida ennast just välismaal, kasvõi praktikal. Tundsin end valdkonnas päris kindlalt. Valisin välja 20 minule oma arenguga rohkem silma paistnud firmat Ameerikas ja saatsin neile meili palvega mind tööle võtta sellepärast, et ....

Vastuse sain tagasi neljalt firmalt, kolm ütlesid kohe ära, üks oli nõus minuga intervjuud tegema. See oli toona suur löök egole, kuid tagantjärele oli hea, et ma üldse üritasin, ja kui midagi õppida, siis järgmine kord tuleb saata näiteks 60 kirja.

Kas esimesest pakkumisest areneski esimene töökoht?

Jah, intervjuule kutsus mind firma Stripe, kes tegeleb online-krediitkaardi maksetega USAs, nende peakontor asub San Franciscos. Esimesed kaks intervjuud olid karmid, sain neist läbi suuresti informaatika olümpiaadi põhjal. Viimaseks intervjuuks sõidutati mind San Franciscosse, kus sain olla ühe päeva kohapeal hotellitoas.

Oli korralik üheksatunnine intervjuude maraton, küll ehitasin mänge, disainisin spetsiifilisi äppe, parandasin vigu nende tarkvaras.

Kui endale tundus, et polnud väga edukas, siis päeva lõpus lepiti minuga kokku, et olen kooli lõpetades oodatud neljakuulisele praktikale. See oli väga lahe tunne! Firma asutajad olid minust paar aastat vanemad ja ettevõtte väärt miljardeid dollareid. Oli tunne, et kohtusin nagu oma iidolitega.

Kuidas läks edasi pärast neljakuulist praktikat?

Neli kuud elasin ja töötasin San Franciscos. Olin rahul kõigega. Kogu aeg olid ümber targad inimesed, sain palju areneda ja tuli end pingutada, tööpäevad olid kaheksa-üheksa tundi. Tehti ka pakkumine, et võin neile tööle jääda, kuid mina tahtsin kodumaale tagasi. Tahtsin jagada kogemusi siinsete inimestega ja edendada elu omas keskkonnas, sest Eestimaa on minu kodu. Mul polnud tahet jääda Ameerikasse. Mu elukaaslasel samuti mitte. Ta oleks pidanud selleks Ameerikas uuesti nullist meditsiini õppima. See ei tundunud meile mõlemale õige, sest meie süda kuulub Eestile.

Nii mu töösuhe lõppes ja tulin tagasi Eestisse. Tööturgu uurides tundus kõige põnevam aidata sõbral idufirmat arendada. Paari kuu möödudes võttis minuga ühendust töökaaslane Ameerikast ja soovitas üht Standfordi sõpra, kes tegi idufirmat ja oli huvitatud koostööst. Videokõne vahendusel arutasime, kas ja kuidas võiks kaugtöö neile sobida.

Mis kell videkokõnesid pidasite, öisel ajal?

Kümme tundi on tõesti ajavahe, kuid mitte päris öösel, vaid õhtul. Kui nemad tegid kõne hommikul kell üheksa, siis minule oli see kell seitse õhtul. See on täitsa talutav aeg mõttetööks.

Kaugele töösuhe arenes?

Töötan Heapis, firmas, mis tegeleb mobiili ja veebi analüütikaga, tegemist on suhteliselt väikese firmaga. Olin neil kaks ja pool aastat tagasi alustades viies töötaja. Nad on proovinud mind Ameerikasse meelitada, kuid selle asemel lõin hoopis oma konsultatsioonifirma Trinary OÜ, mille kaudu hakkasin neile oma ajusid müüma.

Heapis on nüüd teisigi kaugtöötajaid ja see ongi praeguses töömaailmas aina tavalisem – IT-maailmas küll. Mõttevahetusi tööasjade ajamiseks peame Slacki jututoas. Mõningane viivitus võib ajavahest vestlustes küll tekkida, kuid see pole ületamatu takistus.

Kogu firma kommunikatsioon käibki Slackis, sest töötajaid on Austraaliast, Poolast, Kanadast. Olulisem kui ühe laua taga istuda on see, et inimene töötaks seal, kus ta on kõige õnnelikum, sest õnnelik inimene panustab rohkem.

See on asja üks pool. Teine pool on see, et ainult kaugtöösuhetega suudavadki Ameerikas suurte gigantide nagu Google ja Apple kõrval arenda ka teised IT-ettevõtted. Teisiti nad ei suudaks lihtsalt talente enda juurde meelitada.

Milline näeb välja teie töönädal?

Töönädalas on kaks kokkulepitud videokõnet meeskonnakaaslastega. Need kestavad tavaliselt tunnikese. Tööpäeva alustan tavaliselt kella 7 ja 11 vahel jututoa avamise ja meilidele vastamisega. Vaatan, mis teised teinud on, ja vastan neile.

Edasi asun programmeerimistöö juurde ja teen seda nii kaua, kuni vajan teistelt jätkamiseks teavet. Saadan neile kirja kas jututoas või meilitsi.

Pole mingit kellaajalist kohustust, vaid töö on vaja ära teha. Kui olen asjadega järje peal, saan oma aega ilusti kavandada. Kuid jah, pean olema telefonitsi kogu aeg kättesaadav, kui on vaja kiireid nii-öelda tulekahjusid kustutada.

Kui tihti tuleb selliseid kõnesid?

Arenevas firmas ikka juhtub, et mingi asi järsku ei tööta, ja siis istudki kasvõi keset matka oma arvutiga kännu otsa ja asud viga parandama. Arvuti on mu elementaarne töövahend, mis peab olema alati käepärast.

Kas kaugtöö tähendab ka reise Ameerikasse?

Töö tõttu olen käinud Ameerikas, täpsemalt San Franciscos kaheksa-üheksa korda. Tavaliselt kolm korda aastas ja korraga kohapeal kaks nädalat. Inimestega suhelda on ka vaja just plaanide tegemiseks ja isiklike sidemete loomiseks.

Millega meeldib teile vaba aega sisustada?

Olen väga suur matkahuviline. Meeldib geopeitus, mida saab mängida ükskõik millisesse riiki reisides. Huvitav, arendav ja parajalt liikumist võimaldav. Samuti meeldib mängida sõpradega lauamänge.

Millisena näete oma tulevikku?

Praegu olen eluga Tartus rahul ja 25aastasele piisavalt ka majanduslikult kindlustatud, kuid kunagi ei tea, mis tulevik toob – üks samm korraga. Olen avatud ja aitan konsultandina ka kohalikke firmasid.

Kaua kaugtööd teen, ei tea. Siiani paneb silma särama võimalus midagi arendada. Usun, et mul on hea töövundament, millele võin peale ehitada nii üht kui ka teist. Praegused tegevused vaid tugevdavad minu võimalusi.

Loodan ette võtta magistrikraadi, kuid millal ja kus riigis, seda ma ka täpselt veel ei tea. Endiselt tahan olla hea poeg ka oma Järvamaal elavatele vanematele ja onu õelapsele.