Vastukaja Kristjan Kõljala arvamusloole «Kuidas me e-riigi ära kaotasime»

Kohe tekib kaks küsimust: kes kaotas ja mida tähendab antud kontekstis kaotamine? Kes on need «me», kelle nimel esinetakse. Mida tähendab kaotamine?

Ometi pole e-riik kuhugi kadunud. Internetisait e-riik.ee töötab. Riigi Teataja on kõigile kättesaadav. Paljusid asju on võimalik tavakodanikul riigistruktuuridega ajada interneti kaudu. Kirjutisest selgub hoopis, et jutt on e-valimistest.  

E-valimised olevat absoluutselt usaldatavad, sest seda kinnitavad «teadustööd». Kahjuks pole nimetatud ühtki autorit või tööd. Google`i otsing ei anna ka viiteid teadustöödele. Leida võib ekspertide arvamusi poolt ja vastu.

Kuuleme iga teine päev infokanalitest, et häkkerid on murdnud sisse valitsuste, salajaste ametkondade infosüsteemidesse. Miks siis võime olla kindlad, et e-valimised on puutumatud?

Reformierakonna «suursaavutuseks»  võib pidada e-tervist. Aastaid maetakse sinna raha, aga tulemust pole. Töötab vaid digiretsept. Kus on ülejäänu?

Kirjutises järgneb hädaldamine, et tahetakse e-hääletuse aega lühendada. Inimene, kes on seotud internetiga ja tahab hääletada, jõuab rahulikult ka kolme päeva jooksul oma hääle anda. Internetihääletaja annab hääle ju sellele, keda ta eelistab. Kas on asi selles, et suurem osa e-hääletajaid on seni  andnud hääle Reformierakonnale?

Kas peab hakkama koostama kogumit Reformierakonna levitatud «alternatiivsetest faktidest». Väide, et e-valimised on absoluutselt «usaldusväärsed», on ju alternatiivne fakt.

Jaan Ueson

parteitu järvamaalane