Kas Paide vanalinnale terendab viimnepäev?

Järva Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andry Krass
Andry Krass Foto: Internet

Kui muinsuskaitseameti peadirektor ütleb avalikult välja mõtte, et Paide vanalinna probleem laheneks uute omanike saabudes, siis peab Paides muinsuskaitsega midagi väga-väga korrast ära olema.

Andry Krass

Kvatro Kinnisvarahalduse OÜ juhatuse esimees, Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liige

Kas olukord on tõesti nii lootusetu ja koostööpuudulik, et meie vanalinna eest hoolitsev riigiametnik on sunnitud välja tulema sedavõrd primitiivse ja alandavas alatoonis mõttekäiguga?

Paide vanalinna põhiprobleemi, konkurentsivõime lahti mõtestamiseks kujutagem ette keskmist 150 ruutmeetri suurust elamut, mis vajab välisseinte, pööningu vahelae ja sokli soojustamist, uut katusekatet, nüüdisaegseid pakettaknaid, ventilatsiooni- ja küttesüsteemi ning ka siseruumide kapitaalremonti.

Sõltuvalt sellest, millises seisus on elamu kandekonstruktsioonid, maksab elamu renoveerimine Paide vanalinnas 80 000–100 000 eurot. Kui renoveerimishinnale lisada ka elamu ostuhind, siis jõuame summani, mida kanda on Paide või Türi elamute hinna ja kvaliteedi keskmist suhet silmas pidades ilmselgelt ebamajanduslik ka sel juhul, kui saada Paide linnavalitsuselt ja Kredexilt elamu renoveerimistoetust, mis on sõltuvalt projekti mahust kuni 21 000 eurot.

Teine ja mitte vähem oluline arengupidur on valitsuse vanalinna hoonetele kehtestatud ehituspiirangud, mis muudavad nende nüüdisajastamise tavahoonetega võrreldes keerulisemaks.

Kui lisada eeltoodule muinsuskaitseametile võimaldatud suvaõigus korraldada või mitte muinsuskaitselisi piiranguid, samuti õigust teha hoones uuringuid kinnisvaraomaniku kulul, siis kaasneb Paide vanalinna investeerimisega sedavõrd suur finantsiline ja menetluslik lisakoormus, mis paneb ka kõige suurema vanalinna patrioodi ettevõtmise mõistlikkuses kahtlema.

Eeltoodut arvestades tuleb kahjuks olukorra tõsidust tunnistada, sest madalate kinnisvarahindade ja muinsuskaitseametile antud subjektiivselt piiritletud õiguste koosmõjul oleme jõudnud olukorda, kus Paide vanalinna saatus sõltub de facto muinsuskaitseametist, aga mitte kinnisvaraomanikest või linnavalitsusest.

Seega juhul, kui muinsuskaitsjatel oleks ka tegelikult olemas plaan tuua vanalinna uued omanikud, siis teoreetiliselt on see sunniraha abiks võttes täiesti teostatav.

Olgugi et viimati nimetatud vandenõuteooria täitumise võimalus kuulub ulme valdkonda, siis ei saa selle puhul jätta märkimata, et meie muinsuskaitsjatel puudub võime ja ka tahe süveneda oma partnerite seisukohtadesse.

Enamgi veel, oma kogemuse põhjal võin kinnitada, et kinnisvaraomanik on muinsuskaitsjatele objekti (mitte aga subjekti) staatuses, kellega saab ja võib käituda üleolevalt ning jõupositsioonilt lähtudes.

Eeskuju annab siin jälle muinsuskaitseameti peadirektor, kelle sõnum kinnisvaraomanikele on konkreetne: võrreldes hoonega oled sa ajutine nähtus! Kas pärast sellist seisukohavõttu on veel kahtlust selles, kes on enda arvates Paide vanalinna tegelik peremees?

Olen veendunud, et Paide vanalinnal pole olukorra paranemisele lootust enne, kui tema arengut mõjutavad osapooled on asunud koostööle, sõltumata sellest, kas nende koostööpartner on rikas või vaene, noor või vana.

Oma seisukohtade õigustamise asemel peame olema nõus vaatama ka probleemi suuremat mõõdet, sest linnakeskkonna lagunemine mõjutab ühiskonna turvatunnet kordades kahjulikumalt, kui metsaservas seisev mahajäetud mõisahäärber.

Lõpetuseks ei saa jätta välja ütlemata, et artikli alguses välja pakutud lahendus sarnaneb pesaparasiidi omaga, kes soovib leida oma munade mahapoetamiseks parimat pesa. Sama lihtsustatult vastu mõeldes on Paidel olemas ka teine lahendus: heita käomunad pesast välja!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles