Mida ilusamaks ilm läheb, seda suurem hulk inimesi avastab endale kergliiklusteed. Pole tähtis, kas fännad rattasõitu, rulluisutamist, jooksu, jalutamist, kepikõndi, koera või titekäruga liikumist – seal saab teha seda kõike.
Küll teeb endiselt meele mõruks üks mure: kergliiklusteedel liiklejad ei oska ikka veel üksteisega arvestada. Ei mõelda, et selja tagant võib tulla kordades kiiremini liikuv inimene. Et kui te talle möödumiseks üht sõidusuunda vabaks ei jäta, on ohuolukorrad kerged tekkima. Kiiresti liikujad aga ei hoiata oma tulekust ette ei hääle ei rattakellaga.
