Kinni maksame selle aga kõik meie lisamaksuna. Esiteks uus aktsiis ei motiveeri ettevõtjaid turule toodud pakendijäätmeid kokku koguma ning taaskasutama. Teiseks puudub juba praegu piisav järelevalve turule toodud pakendite mahu üle ja riigil jäi näiteks 2010. aastal saamata miljard krooni (üle 60 miljoni euro). Seega karistab uus pakendiaktsiis ausaid ettevõtjaid ning vaatab läbi sõrmede nendele, kes ei deklareeri pakendeid üldse või aladeklareerivad koguseid. Selle asemel, et kehtestada uusi makse, tuleks riigil tõhustada olemasoleva süsteemi järelevalvet.
Samuti magusamaks, mis peaks ministeeriumide esindajaid parafraseerides motiveerima tootjaid suhkru osakaalu jookide koostistes vähendama ning tarbimise vähenemise kaudu inimeste tervisenäitajaid parandama.
Taaskord esiteks: tootjad on juba viimased kümme aastat vähendanud suhkru osakaalu toodetes ning maksu kehtestamine sel eesmärgil on nagu lahtisest uksest sisse murdmine. Ainult nõnda, et lõhutud ukse maksab kinni ukse omanik.
Teiseks. Teiste riikide kogemus toidu maksustamisel on näidanud, et maksustatud toote tarbimine küll väheneb, kuid inimeste tervisenäitajad ei parane. Ehk et kui mahlajook või limonaad läheb kallimaks, siis asendatakse see saiakeste, kommide või millegi muu magusaga. Ja piiriäärsed elanikud teavad väga hästi, et Lätis on juba praegu paljud toidukaubad odavamad. Jookide maksustamine annab veel vaid täiendava põhjuse naaberriiki raha viia.
Kõik meie argumendid on seni saanud ministeeriumilt ühese vastuse – üks või teine maks tuleb niikuinii, küsimus on ainult suuruses ja tehnikas. On kahetsusväärne, et riigijuhtimine on võtnud sellise suuna, kus asjaosaliste põhjendatud argumente ei tahetagi kuulata ning tarbijaid petetakse populistlike lubaduste realiseerimisega ministrite poolt, mis tegelikkuses ei tee rikkamaks ei riiki, tarbijat ega ka tööandjaid. Seega – tasuta raha ei ole olemas ja keegi peab alati kinni maksma poliitikute rahajagamised. Toidu puhul peavad seda tegema kõik tarbijad.
