Möödunud laupäeva Järva Teatajast võisime lugeda tasakaalukat ja pigem leebemapoolset ülevaadet õhtusest politseireidist kutsehariduskeskuse Särevere õppekohta. Samal teemal on ajaleht avaldanud materjale ka varem.
Kooli juhtkond peab võtma vastutuse
4. aprill 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Šadeiko
Särevere koolijuht aastatel 1977–2008
Viimases artiklis oli ka direktor Rein Oselini kommentaar kooli territooriumil toimuva kohta, mille sisu ja toon mind pehmelt öeldes hämmastasid.
Seal öeldu põhjal jääb mulje, et direktor pole siiani aru saanud (või tahtnud aru saada), et nii suurt kooli tuleb juhtida 24/7. Et ka temal tuleb isiklikult tegeleda koolis väga erinevate, tihti ka ebamugavate asjadega, sealhulgas valdkonnaga, nagu seda on tundideväline aeg õpilaskodus ja kooli territooriumil.
Ei saa olla nii, et õpilaskodu korrapidajad, kes on valdavalt vanemapoolsed naisterahvad, jäävad õhtuti pidevalt üksi tegelema sadade õpilastega. Vähemalt õpilased väidavad, et ei suuda meenutada, millal nad viimati nägid kooli direktorit või teisi ülemusi õhtusel ajal õpilaskodus ja selle ümbruses.
Minule pole tõsiseltvõetav ka kommentaaris toodud väide, et juhtkonda ja pedagooge ei saa õhtusel ajal saata kooli territooriumile, sest see võib seada ohtu nende turvalisuse ja tervise.
Sellisel juhul tekib ju kohe küsimus turvafirmaga sõlmitud lepingu otstarbekusest. Mina siiski ei usu, et olukord on nii kõhedusttekitav. Oma rohkem kui 30aastase koolijuhikogemuse põhjal ei suuda ma küll meenutada ühtegi minu või tolleaegse juhtkonna liikmetega seotud tõsiselt kriitiliseks kujunenud juhtumit õpilaskodus või selle ümbruses.
Ma ei saa aru ka väidetest, et koolil puuduvad võimalused territooriumil korda rikkuvate noorte kindlakstegemiseks. Ometi on ju õpilaskodu seintele paigaldatud kümmekond valvekaamerat ning arutute kihutajate autodest, lärmavatest seltskondadest ja alkoholi tarvitamise kahtlusega õpilastest on koos tõestusmaterjaliga korduvalt koolile teada andnud ka kohalikud elanikud.
Mis aga puudutab seaduslikke võimalusi selliste õpilaste korralekutsumiseks, siis leidsin kooli õppekorralduseeskirjas õige mitu võimalikku mõjutusvahendit alates hoiatustest kuni õpilaskodu koha äravõtu ja õpilaste nimekirjast väljaarvamiseni.
Õpilaskodu sisekorraeeskirjas on ka kirjas, et kõigi õpilaste käest, kes nädala sees etteteatamata õpilaskodust öisel ajal puuduvad, päritakse aru. Ei selgu küll, kas ja kuidas seejärel reageeritakse.
Seega pole alaealiste õpilaste vanemate teavitamine sugugi ainus mõjutusvahend kooli käsutuses. Pealegi tuleb mõjutusvahendeid ilmselt kasutada ka täisealiste koolipere liikmete suhtes, sest kehtivaid eeskirju ja seadusi, mis näiteks puudutavad alkoholi tarvitamise ja suitsetamise keeldu kooli territooriumil, peavad täitma ka kõik täiskasvanud.
Direktor kurdab ka käte lühikeseks jäämist, et tegeleda Säreverest, Türilt, Paidest ja õpilaste väidete järgi lausa Olustverest saabuvate pahategijatega.
Samas ei leidnud ma kooli dokumendiregistrist ühtegi viimasel ajal politseile tehtud avaldust selliste noorte kohta. Olustvere kooli juhtkond peaks küll lausa tänulik olema, sest väited, et seal pole võimalik kooli territooriumil kihutada, käratseda ega laaberdada, on ju sellele koolile kindlasti päris hea reklaam.
Koolijuht lubab, et lähiajal paigutatakse kooli territooriumi läbivatele teedele vallavalitsuse muretsetud kiirustõkked. Mulle meenub, et nn lamavad politseinikud paigaldas kool Säreverre juba 15 aastat tagasi, kuid juba mitu aastat on neist järel vaid riismed.
Õppepolügoonile viival teel on kool kihutamisprobleemi «lahendamiseks» maha võtnud nii liiklemist keelava liiklusmärgi kui ka takistava tõkkepuu.
Kokkuvõttes leian, et kooli juhtkond eesotsas direktoriga ei peaks lootma territooriumil korra tagamise puhul ainult vallavalitsusele, kohalikele elanikele ja nende aeg-ajalt kohale kutsutavale politseipatrullile, vaid peaks võtma initsiatiivi ja vastutuse toimuva eest siiski enda peale. Ehk tasuks rohkem kuulata ka elanike ettepanekuid olukorra normaliseerimiseks?