Kuuldavasti pannakse ajalehed enne valimisi poliitreklaamiks lukku, seetõttu on mõistetav tublimate poliitikute sõnavõttude ilmumine juba praegu. Ühe tavapoliitiku seisukohast tuleks seda teha tihti, lühidalt, teemakaupa ja soovitatav kellelegi või millelegi vastandudes, sest vastandumine on valijale selge sõnum ja nii saab hääli.
Rein Oselin
Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor
Hea toon nõuab kodupartei nimetamist ja kui võimalik, siis tuleks ära märkida ka koalitsioonipartner. Lauri Läänemets neid tõdesid teab, sellepärast saamegi muuhulgas lehest lugeda tema üleskutseid reformida kutseharidust.
Esimene loosung teatab, et omavalitsuste võimalus osaleda kutsekooli suundade plaanimisel on tseremoniaalne ja et see võiks olla suurem. «Tseremoniaalne» tähendab õigekeelsussõnastiku järgi pidulikult kombepärast.
Loodetavasti pidas Lauri Läänemets silmas kohaliku kogukonna vähest osalust kutseõppe plaanimises ja korralduses. Ja loodetavasti pidas ta silmas ka vastavaid tegevusi maakonna põhikoolides, näiteks kutsenõustamist.
Ma kirjutan kahe käega ettepanekule alla, kui Lauri Läänemets leiab vastused kahele küsimusele. Iga eriala avamisel ja õpetamisel tuleb teada, kust tulevad õpilased ja kuhu nad pärast tööle lähevad. Asja lihtsustamiseks võiks seda proovida teha IKT-erialade näitel.
Lauri Läänemetsa teada neid erialasid maakonnas ei õpetata, kuigi pilk meie kooli kodulehele näitab hoopis midagi muud.
Teine loosung viitab, justkui võiksid omavalitsused olla paremad kooliomanikud kui riik. Mõttetu on hakata siin paralleele vedama tühjade punnitatud maagümnaasiumidega, küll aga ühe ülesande ma Lauri Läänemetsale mõtteharjutuseks püstitan.
Igas vallas on inimesi, kellele meeldib iluaiandus. Et õpilaste arv määrab rahakoti paksuse ja raha ei tahaks keegi ära anda, kas siis hakkab iga omavalitsus ise aednikke koolitama või piisab ikkagi ühest-kahest koolist kogu Eestile, nagu praegu on.
Sama küsimust võib proovida lahendada põllumajandus- või näiteks juuksuri erialal. Lihtsustatult tähendab see, et iga vald ostab traktorid, kasvuhooned ja juuksuritoolid, sest teistele ei tahaks ju raha anda.
Lõppkokkuvõttes tekiks omavalitsusele juurde veel üks konkureerimistanner, kus võideldakse riigiga ja omavahel.
Peale tõhususe ja otstarbekuse on olemas ka inimlik mõõde, mida kõige paremini on iseloomustanud üks minister, kes kutsekoolide munitsipaliseerimise arutelul ütles mulle ja mu kolleegidele: «Kujutage ette, kui teile satub loll vallavanem. Mis te siis teete?»
Küll võib omavalitsuste ja kutsekooli tegemiste sisukoostöös olla Järvamaa teistele paljus eeskujuks. Tänavugi tutvus neljal reedel meie koolis õpitavate erialadega 218 VIII klasside õpilast 11 omavalitsusest ja hulk õpetajaid.
Jällegi on sellest lugeda Järvamaa kutsehariduskeskuse kodulehelt, kus on muuseas kirjas, et sellises sisulises kaasarääkimises ei osalenud Väätsa vald, mille juht tahab saada kutsehariduses rohkem sõnaõigust.
Kolmas loosung tahab kutseharidust defineerida valdkonna-, mitte regioonipõhiseks. Lauri, just vastupidi võiks olla! Praegu plaanitakse kutseharidust valdkondlikult, see aga võimendab suurlinna tuled paistma ka kõige tagumistesse küladesse.
Just seetõttu lähevad Järvamaa noored puidu- või metallitööd õppima Tallinna ega tule maakonda tagasi. Piirkondlikke printsiipe rakendades oleks pilt hoopis teine.
Kutsekoolide munitsipaliseerimine küll toetaks piirkondlikku printsiipi, aga seda jaksaks kinni maksta ainult Tartu või Tallinna linn. Tulemus oleks siis kutsehariduse regionaalpoliitilise mõõtme kadumine ja niinimetatud külakutsekoolide sulgumine.
Sugugi ei pea ma Laurit lolliks. Väätsa valla maine on tema juhtimise ajal kõvasti paranenud. Kuigi see on riiklik probleem ja kohalike valimiste valguses siin teemat pole, nõustun täiesti tema seisukohaga, et ettevõtete ja teiste sotsiaalpartnerite osalus kutsehariduse tegemistes võiks olla tõepoolest suurem nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil.
Ka tema mõtted tööjõuvajaduse prognoosist on väga õiged, kuigi mitte unikaalsed või uued. Edasi tuleks mõtelda, et kui prognoosi järgi on tulevikus vaja vähem raamatupidajaid ja samas tahab ühes omavalitsuses saada raamatupidajaks kaks klassitäit tüdrukuid-poisse, siis kes ja kuidas peaks sulgema ülearused õppekohad.
Kui kohalikud poliitikud, siis kas üks volikogu liige oleks valmis kaotama kuni saja lapsevanema hääled ning lisaks võtma ära töö oma tuttavalt olenemata sellest, et too õpetab perspektiivitut eriala perspektiivitus, kuid kodulähedases koolis.
Oleme Järvamaa kutsehariduskeskuses alati kuulanud kõiki, kel on öelda midagi asjalikku ja edasiviivat, ja nii see ka jääb. On ebaoluline, kuidas meile juhtimist korraldatakse, peaasi, et korraldajad teavad, mida teevad.
Järvamaa on üks kahest maakonnast, kus kutsekooli põhikoolijärgsetel erialadel õpib rohkem õpilasi kui kõikides maakonna koolide gümnaasiumiastmetes kokku.
Selgelt liiga palju gümnaasiume, potentsiaal on laiali külvatud ja praeguse seisuga pole ka kuulda, et haldusreform siin midagi muudaks. Seega tasuks tulevasel omavalitsuste liidul luua kõigepealt kord omas majapidamises, siis julgevad ehk teised ka neid endale appi lubada.
Poliitreklaami ja turunduse seisukohalt Lauril veab, et ma talle vastu kirjutan. Kuna me mõlemad teeme üldistusi, siis kaudselt saavad kriitikat ka asjasse mittepuutuvad inimesed, aga selle tee valis esimene kiviviskaja.
Nüüd on Lauril võimalus jälle midagi arvata. Soovitatav ruttu ja vastandudes, sest nii saab ju hääli. Muidugi võiks ta mulle lihtsalt helistada ja me võiksime asju arutada niisama, päriselt. Enne vaataksime koos ka kooli kodulehe üle.
Loe ka lk 3 uudist «Sotsiaaldemokraadid toetavad kutsekoolide üleandmist omavalitsustele»