Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Nõgestesse uppunud suvemajas peitis end päriskodu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Suured haneparved vuhisevad pea kohal. Lendavad peaaegu hääletult, nii et suvemaja otsingul Tallinnast Järva-Madisele sattunud ja siia kodu rajanud Berit ja Paul Tomlinson saavad vaid vaikides teineteisele silma vaadata ja mõelda: siin on tõesti rahulik.

Seda idülli ei lõhu isegi lähedalt mööduv maantee. Asjaolu, et maailmas on lisaks Inglismaalt pärit Paulile, Pärnust pärit, kuid 18 aastat Tallinnas ja selle lähiümbruses elanud Beritile ning nende tütardele Marta-Annile ja Bergitta Bibile veel teisigi, saab selgeks alles siis, kui näed samal maanteel autode tuledevihku.

Just nagu linnud, on möödujadki kusagilt tulemas ja kuhugi minemas, kuid teeäärset roheka puitvoodri ja peakivimüüridega majakest ning selle elanikke nad ei häiri. Sahin, sel korral juba suverehvid, mitte naastuklõbin, ja auto on möödas. Taevas on uued linnuparved.

On teisipäev, argipäeva õhtu. Neid on neli, tegelikult nüüd vähem, sest Bergitta Bibi läks kella üheksa paiku magama.

Aasta algusest Albu põhikooli kolmandasse klassi kaheksandaks õpilaseks sattunud ja kooli huvitegevuse paljususe eest kiitev Marta-Ann hüppab batuudil, seejärel katsub mobiiltelefoniga tähistaevast pildistada, on kord siin, siis seal.

Kahekorruseline naabermaja, kus kunagi olnud meierei, on tühi. Naabrist edasi tavatsevad ühisjahtide korral koguneda jahimehed, kuid sel õhtul pole seal küttidest jälgegi. Üle tee elavat venelastest paari on näha kui kuuvarjutust. Kui nood siiski kohal on, pursib Paul vene ja üleaedsed inglise keelt.

«Kuidas on?»

«Xорошо!» ja «Fine!» vahetavad püüdlikult omanikku ja sellega viisakas suhtlus piirdub.

Inimesed on sõbralikud. Edasist vestlust takistab keelebarjäär, mis muud.

«Esimese asjana ehitame kevadel puukuuri, valmimisel on aiamaja, lastele tuleks teha mängumaja, saun koos teisele korrusele plaanitud külalistetubadega ootab järge, kõnniteele vaja kivid maha panna, kuhugi peaks tulema grilliala ...» loetleb Paul Tomlinson oma koduga seotud töid. «Oh, oleks vaid aega!»

Just aega 0,3-hektarisel krundil nüüd, kohe ja praegu kõikide ideede elluviimiseks eriti ei ole. Kuigi nad, pealinnast korterist tulnud, seovad oma elu üha rohkem Järvamaaga, on sõitmist endiselt palju.

Paul on töötanud ka kodukontoris, kuid praegu tõuseb varavalges, sõidab auto või bussiga Aegviitu, et istuda seal rongile. Tallinnas Ülemiste jaamas ta väljub ja valib trammi, mis viib juristiametit pidava mehe tööle. Pauli tööandja on üks Rootsi IT-firma.

Elumaja on 85 protsendi ulatuses valmis. Köögimööbel ootab paigaldust, mõni valgusti ühendamist, midagi peaks välja mõtlema kontorinurgaks mõeldud esikuga, kuhu ehitaja mingil põhjusel paigaldas põrandakütte vaid osaliselt.

Naljaga pooleks on pere võtnud Marta-Annilt lubaduse mitte enam väga palju kasvada, sest kui ta oma teise korruse magamislavatsil püsti tõuseb, siis veel jääb tema ja katuseharja vahele kümmekond sentimeetrit, võib-olla pisut rohkemgi, kuid siis on ka kõik!

Endisaegsusest on alles ehk kümnendik (ennekõike praegust kööki ümbritsev paekivimüür ja mõni palgijupp), maja on laiendatud, soojustatud, katus on uus, teisel korrusel vanemate magamistoa kohal on magamislavats.

«Lilli oleks vaja istuda. Aianurk nõuab hoolitsevat kätt,» lisab pereema Berit. Igapäevatööna inglise keelt õpetav ja turismivaldkonnas tegev Berit on praegu väiksema tütrega kodune.

Ei Berit ega tema abikaasa Paul ole olnud Järvamaaga kuidagi seotud. Nad otsisid võimalust Tallinna korterieluga hüvasti jätta. Suurte loodus- ja matkasõpradena laiendasid otsinguid pealinnast esmalt 50, seejärel 75 kilomeetri kaugusele.

Asukohana eelistasid Kõrvemaad ja selle lähiümbrust. «Esmalt otsisime maale suvemaja. Plaan oli, et jätame ka Tallinna korteri alles,» meenutab Paul.

Selgus aga, et sealsamal Kõrvemaal, kus nad peaaegu igal nädalavahetusel tavatsesid end linnamürast välja lülitamas käia, oli kinnisvara päris kallis. Igal juhul tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid eurosid kallim kui pealinnast pisut veelgi kaugemal Järvamaal Albu vallas Järva-Madise külas.

Kui keerata ajaratast tagasi 2015. aasta juuni algusse, näeksime Pauli ja Beritit midagi otsimas, tiirutamas kord Kõrvemaa lähedal, kord kaugemal, pidamas autot maantee ääres kinni, sumamas kohati rinnuni ulatuvas rohus säravvalgete aknaraamide, kuid roostetava plekk-katuse ja ajahambast puretud ning palkvoodrini paljaks roogitud väikese maja poole.

Loetud nädalad hiljem, juuni lõpus näeksime neid juba majaomanikena. Juulis rõõmustamas Albu vallalt saadud ehitusloa üle. Novembris tulevad mängu ehitusmehed, veneaegse puurkaevu puhastus, köögipõrandasse vana, ligi seitse meetrit sügava kaevu disainielemendina allesjätt, ajamajja ehituse ajaks kohandatud magamiskohad ja mullu mais koos sõpradega peetud ja saunaga lõppenud kodused kevadtalgud Jäägri villas.

Oma uude koju kolivad Tomlinsonid 2016. aasta novembris. Maja oli elamispäri juba kevadel, kuid vahepeal olid asjaosalised kolm kuud ära Inglismaal. «Me ei teadnud endiselt, kas kolime Järvamaale päriselt või tuleme siia vaid nädalavahetustel,» sõnab Berit.

Järvamaa–Tallinn 0:0.

Nad siiski kolivad ning on tehtud otsuste, maaelu ja vaikuse, 14 kilomeetri kaugusel asuva bensiinijaama, kodulähedase Albu ja Kaalepi toidupoe ning sealse valikuga, linnuparvede ja päikeseloojangutega igati rahul.

Ei mingit ülerahvastatud Kalamaja või überkallist Viimsit enam. On hoopis Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskus, vargamäelik, et mitte öelda ürgeestlastlik visadus (Paul Tomlinsoni juured ulatuvad tegelikult Šotimaale ehk mängus võib olla ka veidi mägilaste tahtekindlust), Marta-Anni lumelauatreeningud, Beriti suusatamine, Pauli kettagolfimäng ja vibulaskmine, väljasõidud metsamarjade järele Kodru ja Kakerdaja rabasse.

Järvamaa–Tallinn 1:0.

Aga Inglismaale ... Inglismaale tagasi ei soovi enam minna ka Eesti eluga harjunud Paul teistest rääkimata. Neli aastaaega on saareriigist tulnule rikkus. Esimene, meist paljude arvates liiga pikk, pime ja kõle Eestimaa talv möödus selles peres õdusalt, täpsemalt öeldes puuküttega kaminahju ees peesitades. Teler on sealsamas kõrval, kuid elav tuli on ikka etem.

Järvamaa–Tallinn 2:0.

«Kui oled maailmas ringi rännanud ja teistes riikides elanud, siis saad aru, et õnn on seal, kus on su pere. Õnn on siinsamas Eestis,» arutleb Berit. «Rõõmu pakuvad ju igapäevased pisikesed asjad. Järva-Madise on ääretult mõnus koht elamiseks. Piisab sellest, kui sõita natukene ühele ja natukene teisele poole ning loodus juba muutub. Hommikuti tuleb koolibuss ja viib lapse kooli, ei mingit muret.»

Järvamaa–Tallinn 3:0.

EESTI-INGLISE PEREKOND

Berit Tomlinson (36)

pereema

Paul Tomlinson (49)

pereisa

Bergitta Bibi (1,5)

pesamuna

Marta-Ann (10)

peretütar

Tagasi üles