Järvamaa kutsehariduskeskuse juhataja Rein Oselin heitis 6. aprilli Järva Teatajas arvamuslooga «Kutsekoolide tulevikust ja valimistest» kinda Järvamaa sotsiaaldemokraatidele nende arvamuse põhjal, et omavalitsused ja tööandjad võiksid kutseõppes rohkem kaasa rääkida.
Lauri Läänemets
Väätsa vallavanem, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Järvamaa piirkonna esimees
Loodan, et sa, Rein, ei kurvasta, kuid ma ei hakka ajalehes üks ühele debatti pidama. Avan rohkem sotsiaaldemokraatide ja oma seisukoha, sest üks avalik debatt Järvamaal pakutava kutsehariduse üle on alati tervitatav ja edasiviiv.
Meie ühiskonnal seisavad ees kaks teada-tuntud proovikivi. Üks neist on robotite ja tehnoloogia võidukäik, mille käigus asuvad metallist ja plastikust ette õpetatud masinad tegema seni inimesele leiva lauale toonud tööd. See pole üleilmne või Eesti valitsuse probleem, see on väga paljus Järvamaa lähiaja mure.
Tööturu muutuste prognoosid ennustavad tööjõu vajaduse vähenemist eelkõige masinatele lihtsalt õpetatavatel töödel, nagu koristamine, raamatupidamine või igapäevaelus hästi nähtav teenindajaamet näiteks poekassas, kus iseteenindav kassa ühel päeval asendab peaaegu kõik müüjad.
Prognooside järgi suudab kümne aasta pärast auto ennast täielikult ise juhtida. Ettevõtjale tähendab see võimalust tööjõukulude pealt kokku hoida, aga paljudele töökaotust.
Teine proovikivi on elanikkonna vananemine. Vähem töökäsi tööturul tähendab tööandjatele (sealhulgas omavalitsustele) vajadust töid ümber korraldada.
Tööjõu nappuses tuleb rakendada rohkem tehnoloogiat, tööd tõhustada. See eeldab senisest teistsuguseid oskusi kõigilt. Erilist tähelepanu peaksime aga pöörama 40-50aastastele inimestele, kelle infotehnoloogia kasutuse oskused on kesisemad või kes on spetsialistid võib-olla nendel erialadel, mida arvatakse lähiajal kaduvat.
Need protsessid mõjutavad tugevalt tööandjat, kellest mõni võib sattuda raskesse olukorda, kui oskustöölisi ei leia. Ettevõtjate ja inimeste edust sõltuvad omakorda omavalitsused ja riik. Väiksem maksulaekumine tuleb ringiga tagasi kõigile ja avaldub näiteks kehvemas lumelükkamises talvel või koolihariduse pakkumises.
Eespool kirjeldatu kehtib rohkem Järvamaa kui Tallinna kohta, sest pealinn suudab tööturul olevast kokku kraapida parima. Poliitikutele ei pruugi see teema olla ahvatlev, sest tulemused avalduvad mitmekümne aasta jooksul ja vaikselt.
Koolijuhtidele võib see tähendada häirivalt palju asjaajamist ja nõuda entusiasmi. Nendele, kelle töökoht tulevikus kaduda võib, on igapäevatoimetuste kõrval probleem veel hoomamatu.
Lihtsalt öeldes on sotsiaaldemokraatide mure selles, kuidas tagada Järvamaa inimestele tulevikus töö, kõrgema palgaga töö ning ettevõtjatele võimalus leida õigete oskustega töötajaid.
Kõigi nende katsumuste üks oluline võti peitub kindlasti kutsehariduses. Järvamaa kutsehariduskeskuse õpetajad on head, hariduse kvaliteedi suhtes on põhjust rohkem rahul olla kui nuriseda. Küll julgeksin esitada väljakutse strateegilisele plaanimisele, koostööle maakonnas ja tulevikuväljavaadetele.
Kutsehariduses jääb domineerima valdkondlik lähenemine, vähemalt seni, kuni omanikeringi kuulub ainukesena riik ministeeriumi kaudu või kui räägime erialadest, mis eeldavad kallite seadmete soetamist.
Viimase puhul on mõistetav, et teineteisest 80 kilomeetri kaugusel asuvas asutuses pole mõtet dubleerida erialasid, mille sisseseade maksab näiteks miljon eurot. Küll võiks väikesema kuluga erialasid õpetada igas koolis, kui nende vajadus on põhjendatud.
Järvamaa vajadustest lähtuv kutseharidussüsteem võiks olla rohkem regionaalne kui valdkondlik. Rohkem meie vajadusi arvestav. See tähendab, et kooli suundade ja strateegiate üle otsustamisel peaks siinsetel omavalitsustel olema õigus kaasa rääkida. Veel olulisem on jagada omanikuvastutust ettevõtjatega. Euroopas on täiesti tavaline nähtus, et kutsehariduse otsuseid teevad suuresti tööandjad. Esiteks teab tööandja kõige paremini, milliste oskustega töötajat tal tarvis läheb, teiseks liidab selline seotus kooli ja ettevõtet veel paremini.
Selline tugevam sümbioos aitaks leida paremaid lahendusi praktika või õppepaikadena või tooks haridusse lisainvesteeringuid. Asun nüüd selle info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) küsimuse juurde. Jah, Järvamaal on võimalik omandada IT-tugiisiku ja IT-süsteemide nooremspetsialisti ametit.
Kindlasti vajalik amet, kuid mitte väga suurejoonelise perspektiiviga. Arvuti lahtivõtu ja kokkupaneku ning arvutivõrkude halduse kõrval peaksime tahtma rohkemat. Kuhu jääb loomevõime?
Kui räägime lasteaias ja algkoolis programmeerimisloogikate õpetamisest ja põhikoolis lihtsamast programmeerimisest, siis milline on maitse suhu saanud noore võimalus Järvamaal edasi õppida?
Õige vastus on, et võimalus on ainult siit ära minna, et tänapäeval igas eluvaldkonnas olulist IKT-oskust omandada.
Olen kaks korda suuremas seltskonnas uurinud, miks meil selliseid oskusi ei õpetata. Võib-olla meenub asjaosalistele, et esimene kord oli vastus, et Järvamaale ei leia õpetajaid. Teine kord tuli välja, et maakonnas pole praktikakohti.
Ma ei pea kumbagi tõsiseltvõetavaks põhjenduseks ambitsioonikuse puudumise õigustamisel. Väike Väätsa põhikool on võimeline kohale tooma hea õppejõu Tartust või Tallinnast ning ka praktikakoha leidma, kuid see ei peaks olema põhikooli roll.
Kui rääkida dubleerimisest kutsekoolide vahel, siis puhastusteenindaja või müüja eriala mõttes on see korralik. Mida sellest järeldame? Võib-olla on nõudlus suur, ehk ei võimalda õppijate haridus rohkemat, kuid võib-olla on möödanikuga jätkata kõige lihtsam. Lähiajal kaduvatele töökohtadele inimesi koolitada tähendab koolitada tulevikuks töötuid.
Miks me ei dubleeri IKT-erialasid, teadmisi, mille järele nõudlus suureneb nii eriala- kui ka täiendõppes? Õigemini – meil põhimõtteliselt polegi neid.
See nüüd ei ole kutsehariduskeskusele näpuga näitamine, vastus küsimusele on palju keerulisem, sama hästi võime otsa vaadata haridus- ja teadusministeeriumile, maavalitsusele ja omavalitsustele.
Head IKT-haridust anda on ebameeldivalt keeruline. Järvamaal on põhiharidusega inimeste osa Eesti keskmisest suurem, millest saab järeldada, et IKT õppimiseks tarvilike eelteadmiste omandamisega pole kiita. Juba ainuüksi see asjaolu muudab õppekava, õppijate kohale meelitamise ning nende õpetamise keerukaks ja raskemaks.
Rääkides täiskasvanuõppest, siis need, kes täiendõppel kõige rohkem osalema peaksid, tunnetavad vajadust selle järele kõige vähem. Seda ei saa neile pahaks panna, sest näiteks Türi vallas saekaatris töötaval mehel kulub madala palga juures tööle terve päev, õhtuks oled väsinud ja töö kaotuse hirmus vaba päeva niisama ei saa.
Siin ongi vallajuhtide ja koolijuhtide vastutus seda mõista ning leida lahendus just sellistele keerulistele olukordadele. Kogukonnana oleme üks ja edu või ebaedu mõjutab meid kõiki.
See, et raske on, ei tähenda, et probleemiga tegelema ei peaks. Vastupidi, see näitab asja tõsidust. Kuid seni, kuni kutsehariduskeskus peab seda võitlust pidama üksi, jäämegi ainult leheveergudel unistama.
Samas riikliku õppeasutusena võiksime siiski eeldada, et mingeid samme mitte ainult IKT õpetamise, vaid üldse tulevikuvajadustele vastamiseks suudab astuda ka kool.
Riigi juhtimises ja haridussüsteemis ei kehti loogika, et asja määravad turg ja nõudlus. Kui näeme midagi halba tulevikus juhtumas, siis ei maksa oodata turuloogikaid, vaid peab sekkuma. Vastasel juhul on kaotajaid palju, praegusel juhul praegu 40aastased ja vanemad inimesed, kelle töö või töökoht võib lähiajal kaduda.
Eesti riigil on paar aastat töös olnud tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. Suurepärane abimees, soovitan tutvuda, ja lähtuvalt sellest Järvamaa inimestele tööturumuudatustes toeks olla.
Kui meenutada, Rein, sinu arvamusloo valimiste aspekti, siis haridus on parim viis kindlustada inimestele töökoht, sissetulek ning võime aru saada, kas teemapüstitus on oluline sõltuvalt või sõltumata valimistest.