Valge laeva ootuses

Järva Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andry Krass
Andry Krass Foto: Internet

Ühel Paides olnud avalikul arutelul kommenteeris selle juhataja mõtet parandada linnakeskkonna arenduseks kogukonna ja huvigruppide ülest dialoogi, järgmiselt: seda on Paides teha üritatud, kuid kahjuks edutult.

Andry Krass

Kvatro Kinnisvarahalduse OÜ juhatuse esimees, Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liige

Terve mõistus küll keeldus väidet uskumast, kuid Paide vähene kogemustepagas sundis tookord vaiki olema. Nüüd, kus muinsuskaitseamet on elust endast toonud näite küsimuses, (sic!) milles ta omab olukorra üle täielikku kontrolli, näib koosoleku juhataja jutt juba usutav.

Pean tunnistama, et mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud endalt küsima, mis mõte on muinsuskaitseameti nimes sõnal «kaitse»? Seda me juba teame, et kaitse all oleva kinnisvara kõrval on inimeste huvid sellele ametile teisejärgulised.

Kuid millega on siis selgitatav olukord, kus kinnisvara käekäik, mille huvisid muinsuskaitsjad nii hardalt kaitsevad, aastast-aastasse üha halveneb? Halveneb lausa nii kiiresti, et jääb mulje, nagu kasutaks muinsuskaitsjad põletatud maa taktikat, häbenemata sealjuures (Hoffmanni villa näitel) musta töö kohaliku omavalitsuse ja kohtu kanda jätta.

Kui arvestada sellega, et Paides on muinsuskaitseliste piirangute all kuus ja Eestis tervikuna üks protsent hoonetest, võiksime täie õigusega kanda muinsuspealinna tiitlit. Võime arutleda, kas pikas perspektiivis mõjub piirangute suur kontsentratsioon Paide linna arengule hästi või halvasti. Samas on diskussioonil mõtet üksnes juhul, kui lähtume loomuõigusest, mille ühe aluspõhimõtte järgi peavad isiku õigused olema tasakaalus tema kohustustega. Seda, et muinsuskaitselised piirangud kehtestanud riik hakkaks kandma kinnisvaraomanikega võrreldavat koormust hoonete renoveerimisel, on ilmselt palju oodata.

Küll ei saa mitte kuidagi nõustuda olukorraga, kus muinsuskaitseliste piirangutega niigi raskemasse olukorda asetatuid nöögitakse mitmekordselt. Toon näiteks SA Kredexi väikeelamute 30protsendise toetuse meetme, millest jäävad Paide vanalinnas enamikus olevad korterelamud ilma vaid seetõttu, et meetme ettevalmistamisel ei juhitud ettevõtlusministri tähelepanu muinsuskaitse all olevatele hoonetele, eriti asjaolule, et väikeelamu suuruse hindamisel pole tähtis korterite arv, vaid nende suurus.

Kui sellise asjaolu jätab tähelepanuta muinsuskaitsevaldkonna üksikasju mitte tundev ametnik, siis on see üks asi, aga kui seda ei tee kuni 2015. aastani SA Kredexi nõukokku kuulunud muinsuskaitsemeti peadirektor, siis on päevselge, et kinnisvaraomanike huvide kaitse ning oma tegevuses rohkem kui ühe sammu ette vaatamine pole sellele ametile võimetekohane.

Eespool toodu põhjal saab teha ka järelduse põhjuse kohta, miks väldib muinsuskaitseamet dialoogi kohalike kogukondadega. Pean sealjuures silmast sellist dialoogi, kus ei seata aksioomina ette seisukohta «valitsus on nii otsustanud», vaid arutatakse küsimused läbi sisuliselt, arvestades sealjuues case by case muinsuskaitseliste piirangute põhjendatust ja proportsionaalsust.

Kui riik muinsuskaitseameti kaudu selleks võimeline ei ole, siis ei jää üle muud, kui jätkata valge laeva ootamist, sest iseseisvalt pole Paide linn võimeline kuuekordse muinsuskoormisega toime tulema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles