Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Türi Uber, sõidukrediit ja isesõitev masin

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lauri Läänemets | FOTO: Erakogu

Kui soovime omavalitsust või maakonda, mis tõmbaks ja hoiaks inimesi, siis peame olema valmis unistama, riskima ja katsetama. Tänane ulme on homme tegelikkus.

Lauri Läänemets

Väätsa vallavanem, Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Ühistranspordil terendab võimalus teha tehnoloogia abil läbi erakordsed muutused. Ideaalis võiksime tulevikus sõita ühissõidukiga täpselt sellel kellaajal sinna, kuhu soovime.

Kas olete kuulnud või arvamust avaldanud selle kohta, et bussid sõidavad peaaegu tühjalt, liiga harva, valel kellaajal või ei sõida üldse? Ilmselt olete. Praegune ühissõidukorraldus ei võimalda linnainimesega võrdseid võimalusi metsade taga elavale noorele perele või liikumisvahendita pensionärile. Kuigi oleme oma ühistranspordi keskusega paljudele maakondadele eeskujuks, meie transpordivõrk on mõistlik ja kohati tihedam kui teistes Eesti otsades, pole Järvamaal leitud lõplikku rohtu selle mure vastu.

Korraldame Väätsal igal aastal külakoosolekuid, et vallavanem kuuleks, mis inimeste mured on, ja  saaks oma mõtteid tegemistest tagasi peegeldada. Busside teema tõstatasid Lõõla küla inimesed meie esimesel kohtumisel, sellest ajast peale oleme proovinud üht- ja teistpidi lahendust leida, kuid see ei ole õnnestunud.

Olen jõudnud veendumusele, et lahendust ei tulegi, vähemalt seni, kuni proovime bussimarsruute ümber mängida vanade loogikate järgi. Ikka on tulemus nokk kinni ja saba lahti või vastupidi.

Lahendus võiks peituda jagamismajanduses. Iseenesest on kogukonnapõhist sõitmist proovitud siin-seal, mõnel juhul see näiteks naabrite juures toimibki. Kogu omavalitsuse ühissõidukorralduseks on vaja aga rohkemate tagatistega ja kindlalt tasustatud süsteemi.

Jagamismajanduse üleilmne lipulaev on kindlasti Uber. Telefonis töötav programmijupike, mis võimaldab kõigil registreeritud kasutajatel sõita oma autoga taksot ja raha teenida täpselt nii kaua ja nii palju, kui inimene seda soovib. Ülejäänutele on see arvestatav alternatiiv taksole: odavam, paindlikum, huvitavam, kiirem.

Uberit või tema kaksikvenda Taxify`d ei ahvatle aga ükski Järvamaa omavalitsus. Nende ärimudeli järgi pole siinkandis taksoga sarnanev veoteenus tasuv. Välja arvatud juhul, kui julgeksime Uberist või Taxify`st teha ühe osa ühissõiduteenusest.

Kombineeritud süsteemiga, kus nagu bussis tuleb osta pilet, millest osa maksab kinni riik või kohalik omavalitsus, väheneksid kulud tühjalt sõitvale bussile ja sõit toimuks siis, kui inimene seda soovib.

Positiivse üllatusena mõtleb majandus- ja kommunikatsiooniministeerium meiega ühes suunas. «Smart City» programmi käigus on riigil kavatsus katsetada ühes Eesti omavalitsuses nõudluspõhist süsteemi. Plaanis on innovatsioonihange, et käivitada Uberi- ja Taxify-sugust moodust.

Võimalustest tuleb kinni haarata ja nii juhtuski, et nädal tagasi arutasid Eesti IT-ettevõtjad ja transpordieksperdid tulevase Türi valla näitel, kuidas lahendada väheasustatud piirkondade nõudluspõhist sõidupakkumist.

Oma ettekandes ekspertidele tutvustasin meie murekohti ja käisin välja veksli, et igat süsteemi, mis maal elava inimese elu paremaks teeb, olen vallavanemana nõus kohe katsetama.

Seminari lõpuks oli laual hulk ideid, jagamismajanduse sõiduteenuse kõrval tutvustan veel mõnda neist.

Lihtsaim nõudluspõhine ühissõidu võimalus on kasutuses mõnes Eesti maakonnas tellitavate liinilõppude puhul, kus sõidab harva inimesi. See tähendab, et kui liini lõpus elavad üksikud inimesed tahavad, et buss nendeni sõidaks, annavad nad sellest telefoni teel teada. Nii on kindel, et buss tühjalt ei vura ja kulub vähem raha, mille arvel saab mõne uue liini käiku panna.

Arutati võimalust paigutada küladesse ühiskasutatavad elektriautod. Tehnoloogia võimaldab jälgida, kes kuhu sõidab, olemas on alkolukud ja info iga juhi kohta, kes rooli istuda ei tohiks. See on kogukonnapõhine, usaldusele ja koostööle üles ehitatud süsteem.

Nõuab harjutamist, katsetamist, kuid bussi lõpppeatuses võiks selline võimalus inimesi oodata. Hiljemalt kümne aasta pärast on idee teostatav isesõitvate masinatega. Istud rooli, sõidad koju ja auto läheb ise bussipeatusse tagasi.

Sõidukrediit tähendab, et omavalitsused ja riik ei toeta bussiliini, vaid tagab igale inimesele teatud piirkonnas kindla summa nii-öelda virtuaalraha. Selle raha eest on võimalik jagamisplatvormi või mõne muu süsteemi kaudu tellida auto endale koju, käia linnas näiteks arsti juures ja  siis koju tagasi sõita. Sõidad täpselt siis, kui vajadus on. Alles jäänud krediidi võid anda naabrile või kasutada rohkemateks sõitudeks järgmisel kuul.

Isesõitvad masinad jagunevad viide kategooriasse. Praegu näeme neist kolmanda kategooria masinaid liikluses Tesladena. Neljanda kategooria masinad suudavad liikuda juba täiesti iseseisvalt, kuid vajavad operaatori või juhi sekkumist hetkedel, kui ei suuda tuvastada, kas näiteks ees olev takistus on inimene või lumehang. Niisuguste autode tulekut on autotootjad lubanud juba enne 2020. aastat.

Isesõitev masin tundub vahel mullegi hirmus, kuid aitab lahendada paljusid murekohti. Sellised masinad võimaldavad täiesti ümber korraldada kogu ühissõidukorralduse. Näiteks pärast hommikul tööle sõitmist võib teie auto terve päeva tööd teha ja teisi inimesi sõidutada.

Sama kehtib ka öö kohta. Kool ei pea enam algama kell kaheksa, sest lapsed saavad ilma ema-isa abita kooli ja koju. Kui vaja, võib masin sõita valla kõige kaugemasse otsa ning seal oodata, muretsemata, et autojuht peaks kuidagi koju  saama.

See on ulme, ma tean. Täpselt sama palju ulme, kui 12 aastat tagasi oli mobiiltelefon, mis näitab videoid, või seitse aastat tagasi Tallinna tehnikaülikooli tulnud 3D-printer.

Tehnoloogia areneb kiiresti ja edukad on need, kes võimalustest kinni haaravad. Suureks eeliseks saame pidada ainuüksi juba olukorda, kus oleme uued lahenduse läbi mõelnud ja unistanud ning võimaluste saabudes saame oma inimeste tarvis neid rakendada.

Tegelikkuses on tulevikulahendus segu praegusest süsteemist ja sõidujagamise teenusest.  Sõitjate suurema arvu korral jääb käima vana hea buss, kuid näiteks kaugemad otsad, kohad, kuhu buss ei käi või sõidab harva, võiks lisanduda erasõiduvõimalus.

Arvatavasti tekib paljudel küsimus, kes kõik selle kinni maksab. Lähiaastatel suurendab riik maakondliku ühistranspordi rahastust ja mitte ainult minu ettekujutust mööda  võiks see raha kuluda tulevikusüsteemide loomisele.

Teatud tühjad või kallid sõidud jääksid ära, vabastades ressursse, ning kui mitu korda parema süsteemi käivitamiseks on vaja vaid väikest lisapanust, siis ei maksa kahelda, et see raha ka leitakse.

Tagasi üles