Eesti metsa on arendatud nii, et sel oleks selged funktsioonid. Üks osa tehakse tselluloosipõldudeks, teine looduskaitsealadeks, kolmas turistide tallermaaks.
Eesti metsad kui tselluloosipõllud
30. mai 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnu Ploompuu
bioloog
Senistest inimese eluga mitmel viisil seotud metsadest jäävad vaid riismed, kuigi metsamaa pindala kasvab, tselluloosi juurdekasv suureneb.
Viimastel kümnenditel on toimunud metsainfo «korrastamine». See algas kohalikku teavet kõige paremini valdavate metsavahtide ja metskondade likvideerimisega. Pole teavet, pole probleemi.
Kõige suurem osa metsi tahetakse ohverdada kiireniitelisteks tselluloosipõldudeks. Sellega kaob metsas võimalus saada kvaliteetpuitu. Puiduna on väärtuslikum tihedate aastarõngastega puit, mis moodustub pika aja jooksul kehvade kasvukohtade puudel või vanemate puude tüve välisosas. Hinnalisem on oksteta puit, mis kasvab laasunud tüvedel alles aastatega.
Kõvadel lehtpuudel, samuti männil ehituspuiduna on kõrgema kvaliteediga lülipuit – taime konserveeritud tugevam ja keskkonnale vastupidavam tüve vanem ja enamasti muuvärviline sisemine puit. 50–60aastase raieringi puhul on selliste omadustega puit alles kujunemise alguses.
Praeguse arengu jätkudes toodetakse keskkonnasäästlikult utiliseeritava puidu asemel mürgitatud ja ohtlike jäätmete hulka arvatavat liimpuitu. Ja saadakse ohtralt veel kehvemate omadustega puitu, mida sobib hästi vaid tselluloosiks jahvatada.
Eesti metsi on laastavalt raiutud varemgi. 20. sajandi alguses oli metsade ületarvituse kõige eredam tulemus Waldhofi lagendikud: kilomeetrite kaupa paberivabriku tarvis maha võetud metsi Pärnumaal. Metsi hävitati esimese maailmasõja ajal ning uuesti teise ilmasõja ajal ja järel.
Praegu toimub enneolematult süstemaatiline metsaelu laastamine. Eriti masendav on see põlistes riigimetsades, senistes bioloogilise metsaelu rikkuse kantsides. Aerofotodelt on näha malelaualaadseks muutunud metsamassiivid: suurtel tuumaladel muutuvad väljakujunenud metsade ja raiesmike-noorendike hulk peaaegu võrdseks.
Suuri probleeme esineb erametsade raielgi. Teisalt aitavad metsanduses mingitki tasakaalu hoida need tuhanded väikemetsaomanikud, kes oma metsi harvesteri ehk langetustraktoriga ei majanda. Väikeomanike seni langetustraktorite vaba mets on samuti tugeva surve all.
Pooltõdedel põhinevate reklaamide ja agressiivsete isiklike ostupakkumistega üritatakse saada õigus seda raiuda. Mulle kui metsaomanikule on mitu korda helistatud ja tehtud ettepanek mets maha müüa.
Kallid liisingumasinad peavad tasuvuse saavutamiseks töötama 24 tundi. Nii läheb prožektorite valgel uduvihmas raiutavas metsas puiduhakkesse nii jugapuu kui tuhat sihvakat latieas elujõus teise rinde tamme.
Metsa väärtus ei kahane, kui see esimesel tekkival juriidilisel võimalusel raiumata jätta. Puidu nõudlus saab lähikümnenditel siiski ainult kasvada nii kvaliteetpuidu saamise kui ka metsa kõrvalkasutuse ja puhkemajanduslike võimaluste järele.
Kui metsaraie põhjenduseks tuuakse kahjureid ja haigusi, on see suurel määral tingitud valedest puistutest. Kahjustuse peaeeldus on liigi kasvatamine vähesobival mullal. Eriti hästi aitab puidukahjustajate vastu mitmeliigiline mets, mis küll välistab sageli lageraied.
Samal ajal võimaldaks langetustraktorite tehniline võimsus säästvalt majandada mitmeliigilisi puistuid püsimetsadenagi. Tõsi küll, märksa väiksema masina tootlikkusega.
Tselluloosipõllundus on kahtlemata paberi- ja keemiatoorme hankimiseks tulus. Seda ei peakski välistama, kui piirduda põllumetsadega: viimase poole sajandi jooksul metsastunud eluvaeste ja ebastabiilsete põldude puistutega.
Põlismetsades peab tselluloosipõllundus lõppema, need alad peavad jääma kvaliteetpuidu kasvualadeks, mitmefunktsiooniliseks metsaks. Põliste metsa elurikkust ja stabiilsust kandvate alade raadamine eluvaesteks puupõldudeks tuleb lõpetada.
Tselluloosimassi tootmiseks võiks aga rajada kasutamata kuivendatud sooniitudele kõige tootlikumaid Eesti kooslusi – roostikke. Alade üleujutamise ja mõõduka väetamisega saaks sealt palju rohkem tselluloosi kui kiireima kasvuga energiavõsast.
Lõpetada tuleb raievanuse alandamine silmamoonduse võtetega, nagu küpsusdiameeter, kaalutud keskmine raievanus. Raievanus pole olnud laest võetud number, vaid metsa kasvukõveraid ja metsa kvaliteeti parimal majanduslikul viisil arvestav näitaja.
Firmade valede investeeringute riiklik lappimine tuleviku varade hävitamisega on kuritegu.
Ühe metsa majandamisel tuleb arvestada nii tselluloosi- kui ka kvaliteetpuidu, metsa kõrvalsaaduste, metsa sotsiaalse keskkonnana ja turismi tarbeks majandusega. Veel peab arvesse võtma metsa ilmastikku ja veestikku stabiliseerivat olemust.
Samuti tuleb hoida üldist bioloogilist keskkonda ja elurikkust.
Üksnes siis, kui kõike seda on arvestatud samas metsas, on õigus rääkida metsa majandamisest. Praegune areng näitab aga metsade raadamist toortselluloosipõldudeks.