Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vanalinna saab veel päästa

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kalle Grünthal | FOTO: Internet

4. mail kogunesid Järvamaa muuseumi sõprade seltsi liikmed osa saama Paide olulisimat väärtust – vanalinna käsitlevast loengust.

Kalle Grünthal

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Järva- ja Viljandimaa ringkonna juhatuse liige

Lektor Ants Relvik, olles eelnevalt ära teinud suure tänuväärse töö, andis põhjaliku ülevaate majadest ja nende elanikest aastal 1921. Sellele järgnenud artiklist «Kuidas päästa vanad majad?» tõstatas Ants Relvik küsimuse ka avalikkuse ees, sest vanalinna kui kultuuripärandi säilimine on ohus.

On hea meel, et artikkel leidis vastukaja. Aastaid muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektorina töötanud Tiit Schve­de avalikustas, et on viimasel kümnel aastal rääkinud kõikide linnapeade ja linnavalitsustega, et luua omanikele kõige elementaarsemaidki tingimusi hoonete päästmiseks, kuid tulemusteta.

Linnavalitsuste selline hoolimatus viibki kahjuks kultuuripärandi olukorrani, kus paarikümne aasta pärast võime Paide vanalinna imetleda vaid fotodelt.

Tiit Schvedel on tuline õigus, et kõige suurem probleem on tänavate kõrgus majade suhtes ehk sademevee ärajuhtimine nii, et vesi ei satuks tänavatega piirnevatele kinnistutele ja hoonete alla.

Näiteks Tallinna tänaval kohtumaja ees asub haljasala all 50 sentimeetri sügavusel munakivisillutis. Seoses tänavapinna tõstmisega on kohtumajas suur mure niiskusega.

Eelmistel aastatel on seal tehtud horisontaalse hüdroisolatsiooni injekteerimist (äärmiselt kallis töö). Kuid et see pole osutunud piisavaks, siis uuendati eelmisel aastal ja ka varem siseruumides põrandate ja seinte viimistluskihte. Seintelt eemaldati vana krohv poolteise meetri kõrguseni ja krohviti uuesti.

Tallinna tänava äärsetest hoonetest on tänava tõstmise tagajärjel kõige probleemsemasse seisu sattunud Tallinna 24 hoone. Kiita pole ka Tallinna 34, 36 ja 40 olukord.

Tallinna 40 seis on lausa selline, et tänavapoolses osas on tubades laudpõrand hävinud ja alles vaid muldpõrand, samal ajal kui majas elatakse.

Parkali tänava kõrgust on tõstetud umbes pool meetrit. Esimese asfaldikihi peale on kaks korda üksteise peale pandud uus aluskiht ja uus asfalt. Vainu tänava pangahooneesisel lõigul asub munakivisillutis 80 sentimeetri sügavusel – just nii palju on tänavat tõstetud.

Ilmselt ei saaks tänavate kõrguse tõstmist kellelegi ette heita, sest tegemist on olnud mingil määral ajaloolise paratamatusega. Küll on sademevee ärajuhtimise tegematajätmine võimul olnud linnavalitsejate otsene hoolimatus meie kultuuripärandi ja nende elanike suhtes.

Olukorra lahendamiseks pole tõenäoliselt võimalik ka tänavate kõrgust alla viia, sest tänavate all paikneb hulgaliselt nii elektri kui ka sidekaableid, samuti torustikke.

Seega oleks esmaülesanne korrastada vanalinnas sademevee lahendused äravoolukanalisatsiooni rajamisega, et tänavatelt ei suunataks vett kinnistutele ja hoonete alla.

Lokaalselt on olukorda lahendada võimalik imbsüsteemiga, nii nagu tehti seda kiriku juures, kuhu rajati kaks imbkaevu. Sealt vett trassi ei suunata, vaid see immutatakse pinnasesse.

Selline lahendus on tehtav Tallinna tänaval, kus kahjustused on kõige suuremad. Allapoole oleks tarvis saada vähemalt kõrge äärekiviga eraldatud kõnniteed, näiteks Rüütli ja Pikal tänaval.

Täiesti mõistetamatu on olnud seniste linnavalitsejate suhtumine vanalinna hoonetesse. Eelarves olev 4000 eurot aastas on häbiväärne summa. Nii väikese toetuse eraldamisele ja otsustamisele kuuluv ressurss on suurem kui saadav tulu ehk menetlemine on keerulisem kui saadav kasu.

Teiste samasuguste linnade restaureerimistoetuste 2017. aasta eelarved on hoopis teistsugused: Viljandis 35 000, Kuressaares 20 000, Haapsalus 10 000 eurot.

Vanade hoonete korrastuse motiveerimiseks on kindlasti väga oluline toetust suurendada ja muuta toetuste määramise korda – alused selgemalt läbi mõelda. Milliseid töid tehakse, mida toetuse eraldamisega saavutada tahame ja millised on keeldumise alused.

Samuti jääb arusaamatuks, miks pole linnavalitsused koos muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste omanikega seni kasutanud võimalust taotleda toetust riigieelarvest, et ehitisi hooldada, konserveerida, restaureerida või luua optimaalseid säilitustingimusi. Seadus annab selleks ju võimalusi. Kas tõesti on tegemist huvipuuduse või lihtsalt teadmatusega?

Vanalinn ilma inimesteta pole linn. Väga oluline on, et linna arengut puudutavad otsused oleksid suunatud füüsiliselt kesklinna poole, mitte siit ära. Otsus kolida muusikakool kultuurikeskusse tuleb tühistada.

Vanalinna hooned peavad olema kasutuses. Või vastupidi, võtta praegu tühjalt seisvad hooned kasutusse.

Oluline on toetada säästva renoveerimise infokeskust (SRIK) ja Wabalinna maja tegevust. Keskus meelitab ligi väliskülalisi, sest tegemist on omanäolise kohaga, kus toimuvad alternatiivsed ja eristuvad üritused.

Samuti koondab maja vanalinna ja kultuuri väärtustavaid inimesi, kes on vanalinna võimalikud elanikud/omanikud ja kaasamõtlejad.

See on ka koht, kus omanikul on võimalik omandada oskusi vana hoonestusega toimetulekuks ning iseseisvaks korrastuseks, mis on ilmselt paljudele jõukohasem kui teenuse tellimine. Majas toimub ka pidev teavitus- ja mainekujundustöö.

Samuti on vaja, et keskuses oleks uuesti inimene, kes on päriselt keskuse palgal. Praegu on SRIKi tegevus soikunud, sest puudub selline inimene. Kui seda võimalust ei leita, siis peaks linnavalitsus koolitusi ja teabepäevi korraldama.

Algatada võiks mingi kampaania või teadliku mainekujundusprojekti, midagi «Maale elama» laadset, mille kaudu tutvustada võimalikele uutele elanikele ja omanikele vanalinnas elamise võimalusi.

Levima võiks hakata mõtteviis, et kui mul on huvi ja soov kolida Tallinnast välja ning soetada endale üks vana maja, samas maale kolida tundub veidi keeruline ja hirmutav, siis on väikelinna vanalinn see õige koht, kus mul oma maja suure aiaga ja kõik käe-jala juures.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et tegelikult on vanalinna päästmine meie endi kätes, oleks vaid tahtmist.

Tagasi üles