Pantvangis Paide

Andry Krass Foto: Internet

Kui Eesti NSV ministrite nõukogu Paide vanalinna 1973. aastal riikliku kaitse alla võttis, ei soovinud ta Paidele halba, vaid tahtis linna hoopis kaitsta kiirest kasvust tulenevate ohtude eest.

Andry Krass

Eesti omanike keskliidu juhatuse liige

Nüüd on olukord muutunud. Paide elanikkonna kasv on peatunud. Uute hoonete ehitamine on asendunud olemasolevate renoveerimisega. Linnaruumi arendamisel läbi eraomandi taastamise on läinud jäme ots (riigilt) eraomanikule, kes on riigisektorist majanduslikult mitmeid kordi efektiivsem ja motiveeritum.

Demokraatlikuks on muutunud ka linnaplaneerimise põhimõtted, mis lubavad kõigil soovijatel oma kodukoha arengus kaasa rääkida. Teemaplaneeringute ja miljööväärtuslike piirkondade kehtestamise läbi on suurenenud omavalitsuse võimekus linnaasumi arengut suunata.

Kõike eelnimetatut arvestades peaks Paide vanalinn tänasel päeval prillikivina särama. Selle asemel oleme sunnitud aga kurvalt nentima, et vanalinna kaitse alla võtmine on Paide linnas kaasa toonud selle, mida nõukogude võim omal ajal vältida püüdis.

Paide linna puudutavate õigusaktide valguses põhineb Paide linnaruumi areng kolme vaala – riigi, kohaliku omavalitsuse ja eraomaniku – ühisel panusel. Kui tavapäraselt on selle triumviraadi (kolm omavahel seotud jõudu) aktiivsem osapool eraomanik ning passiivsem riik, siis Paide puhul on (erandlikult!) need rollid vahetunud. Seda põhjusel, et Paide vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusega on kümnendikule Paide linna territooriumist seatud kohustus, mis sunnib omanikku võtma riigilt (läbi muinsuskaitsameti) nõusoleku, kui tema kinnistul:

tehakse maa- ning mullatöid;

tehakse haljastus-, raie-, kaeve- ja maaparandustöid;

muudetakse kinnistu piire ja maakasutuse sihtotstarvet;

kasutatakse algupärasest erinevaid või algupärast matkivaid ehitusmaterjale;

lisatakse ehitise ilmet muutvaid objekte, sealhulgas valgustust, teabekandjat ning reklaami;

paigutatakse ümber ehitusdetaile;

ehitatakse välja pööning;

muudetakse ehitise fassaadi, värvilahendust, ust, akent, treppi või väravat;

eemaldatakse, kaetakse või rikutakse muul viisil siseruumides asuvaid arhitektuurseid ja konstruktiivseid elemente.

Igale targale otsusele eelneb selle mõjude analüüs ning kindlasti pole Paide kinnisvaraomanikele seatud piirangute puhul erandit tehtud. Tänaseks on see analüüs küll oma aktuaalsuse kaotanud, kuna jõuline omandiõiguse piirangu mõju on kõigile juba niikuinii palja silmaga nähtav ja ohuolukorra suurenemine tunnetatav.

Kuid seda olulisem oleks teada saada, kas pimedate akende asum, mille suunas me 44 aastat vääramatult teel oleme olnud, ongi valitsuse eesmärk? Arvestades olematut kompensatsioonimehhanismi ning riigiametnike omanikuvaenulikke (S. Raie, Järva Teataja, 15.12.2016) ja ebaadekvaatseid (K. Klandorf, Järva Teataja, 25.05.2017) vaateid olukorrale, ei saa seda võimalust kahjuks välistada.

Igal juhul oleks Paide linna, Paide valla ja Roosna-Alliku valla elanike suhtes aus, et Eesti valitsus teeks oma Paide vanalinnaga seotud plaanid teatavaks. Avaliku arutelu käigus ja riigigümnaasiumi hoone riigile kinkimiseks ostmise näitel on tekkinud kahtlus, et Paide vanalinna päästmine august, kuhu kehtestatud piirangud on ta viinud, jääb vaid kohaliku omavalitsuse mureks.

Valitsuse plaane teadmata ei saa vanalinna asumist tõsiselt kaaluda ükski olukorrast (st vanalinnal lasuvatest piirangutest) teadlik perekond ega ettevõte, sest loomuvastaste nõuete kehtestamisega on hävitatud tavakodanikule mõistetav arusaam demokraatlikust linnaruumi arengust. Vanalinna arenguplaanide maha vaikimine on ebaõiglasesse olukorda asetanud ka praegused kinnisvaraomanikud, kes lihtsalt ei tea, kuidas õigesti tegutseda. Sageli ollakse veel harjunud eelmise režiimi käekirjaga, mis oli Paide elanike suhtes nii «suuremeelne», et võttis neilt ühel ajal ära nii õigused kui ka kohustused.

Formaalselt kuulub Paide vanalinn küll paidelastele, kuid kehtestatud ebamajanduslike mängureeglite tõttu on see sisult siiski riigimõis, mille tänane peremees laseb olukorral pigem edasi halveneda, kui tunnistab, et kõik ei lähe kaugeltki kavakohaselt. Maavanemal, kes Järvamaal riigi huvide eest seisab ja nende elluviimist koordineerib, on igas mõttes viimane aeg anda selgitust, mida valitsus oma kahepalgelise tegevusega Paide vanalinnas lõpuks taotleb ja milline on tema eesmärgile jõudmise tegevuskava.

Riigi plaane teadmata on Paide linnavalitsusel, elanikel ja ettevõtetel raske oma mõtetel lennata lasta, sest Paide linnaruumi arenguvõti on praegu veel riigi, mitte nende endi kätes.

Ning viimaseks. Olukorras, kus ka lillepeenra rajamine tuleb riigiga kooskõlastada, on vanalinna elanikud ning seal tegutsevad ettevõtted Paide vanalinna tegelikud päästjad. Esiteks seetõttu, et tänu nende sitkusele on meil üldse veel võimalik vanalinna tuleviku üle arutleda. Teiseks teavad vaid nemad, mis on tegelikult vanalinnas hea ja mis halb. On kurb, et sedavõrd väärtuslikke partnereid kasutatakse küüniliselt kilbina riigiametnike ametialase saamatuse põhjendamiseks.